Viimased kotkad. Näidendid, kuuldemängud, monoloogid

Jüri Tuuliku kogumik „Viimased kotkad“ koondab mitmekesise valiku autori näidenditest, kuuldemängudest ja monoloogidest, pakkudes läbilõiget tema dramaturgilisest loomingust. Tekstides põimuvad argine elu ja sügavamad inimlikud teemad, milles kajastuvad nii kodusaare Hiiumaa maastikud kui ka laiemad ühiskondlikud pinged. Mitmed teosed on üles ehitatud lihtsatele olukordadele, mille taustal rulluvad lahti keerukad sisemised konfliktid või eksistentsiaalsed küsimused. Dialoogides avaldub Tuuliku oskuslik kuulmis- ja tunnetusvõime, mis võimaldab tegelastel kõlada loomulikult, samas kandvalt.

Kogumiku pealkirjaga tekst „Viimased kotkad“ viitab kaduvale põlvkonnale – inimestele, kes on oma elu elanud sirge seljaga, väärikalt ja vaikides. Ka teistes lugudes kohtab sageli eluloolisi peegeldusi, isiklikku ängi või suhete traagikat, kuid Tuulik ei kaldunud kunagi dramaatilisse liialdusse. Tema lood on sageli napisõnalised, kuid sisult tihedad, pakkudes mõtlemisainet pikemaks ajaks. Monoloogides avaldub autori tähelepanelik pilk ja keeleline täpsus, mis võimaldab tabada karakteri sisemaailma väheste, kuid mõjuvate vahenditega. Kuuldemängudest õhkub teatavat rahulikku meeleolu, milles siiski pulseerib aegade muutumise ja väärtuste kadumise tunne.

Jüri Tuulik (1940–2014) oli Hiiumaalt pärit eesti kirjanik, kelle loomingus põimusid poeetiline realism ja sügav elutunnetus. Ta tegutses nii proosa- kui näitekirjanikuna, jäädes truuks oma kodusaare loodusele, inimestele ja keelele. Tuulikule oli omane rahulik, elulähedane stiil, mis ei püüdnud vaimustada, vaid kõnetada. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige alates 1968. aastast ning pälvis mitmeid tunnustusi, sealhulgas Friedebert Tuglase ja Eduard Vilde kirjandusauhinnad. Tema dramaturgiline pärand on väikesemahuline, kuid sisukalt ajatu, jäädvustades kaduma kippuvat eluhoiaku vaiksel ja väärikal viisil.