Pulmad Abruka moodi

Jüri Tuuliku jutukogu „Pulmad Abruka moodi“ koondab endas saareelu ainestikul põhinevaid lühijutte, milles realistlik elukäsitlus põimub kohaliku huumori, kergelt grotesksete karakterite ja ajastule omaste olustikuliste detailidega. Teose nimilugu annab kogumikule tooni, esitades ühe väikese kogukonna eluhetke läbi pulmade kui sotsiaalse sündmuse, milles kajastub rohkemat kui vaid kahe inimese liit. Autor toob esile inimesi nende igapäevastes toimetustes, suhetes ja vastuoludes, maalides elava ja mõneti karikatuurse pildi Abruka saare elanikest ja nende maailmatunnetusest. Sündmused on sageli lihtsad, ent tähenduslikud – ühe lause või olukorra taga võib avaneda terve maailmapilt.

Tuuliku jutustamislaadile on iseloomulik rahvalik otsekohesus, dialoogi täpsus ja situatsioonide sisemine pinge, mida tasakaalustab kohalik naljatlemine ja soe, kohati kaastundlik pilk inimloomusele. Jutud ei taotle suurt üldistust, vaid jäävad oma kogukondlikku mõõtmesse, pakkudes samas üldinimlikke äratundmishetki. Abruka saare motiiv ei toimi ainult füüsilise paigana, vaid ka vaimse ruumina, kus elu kulgeb omas rütmis, eemal mandri kiirustavast maailmast. Selles vaikses eraldatuses kerkivad esile inimlike püüdluste ja enesekinnituse teemad, mida autor käsitleb lakooniliselt, ent mõjusalt.

Jüri Tuulik (1940–2014) oli eesti proosakirjanik, kelle looming on tihedalt seotud tema sünnipaiga – Saaremaa ja väikesaared, eriti Abruka – looduse ja rahvaga. Tema jutud ja romaanid on sageli tugevalt kohapõhised, rõhutades keelelist ja kultuurilist omapära. Tuuliku keel on rikkalikult rahvalik, ent stilistiliselt täpne, võimaldades tal kujutada väikeste kohtade suuri lugusid ilma üleliigse ilustamiseta. „Pulmad Abruka moodi“ on üks tema varasemaid kogumikke, milles avaldub juba selgelt tema oskus ühendada huumor, olustikuline täpsus ja empaatia lihtsa inimese vastu.