Mehed ja koerad

Jüri Tuuliku novellikogu „Mehed ja koerad” toob lugejani valiku lugusid, mis on juurdunud Eesti rannikukülade ja väikesaareelu argipäeva. Nende keskmes on sageli lihtsad inimesed, kes elavad merest ja maa lähedal, kelle jaoks elu ja surm, töö ja puhkus, sõprus ja üksindus põimuvad ühte. Tuulik kujutab elu karmides oludes, kus inimese ja looduse suhe on nii paratamatu kui tähenduslik, ent teeb seda ilma liigse idealiseerimiseta. Raamatus ei panda rõhku sündmustikule, vaid inimeste sisemaailmale ja nende vahelisele vaiksele pingele, mis ilmneb argistes, kuid tähenduslikes olukordades.

Pealkirjalugu „Mehed ja koerad” on hea näide sellest, kuidas loomad võivad olla inimestele nii peegel kui saatja, vahel ka ainsaks usaldusaluseks. Paljudes juttudes on koerad kui kaaslased, kes tajuvad rohkem, kui välja näitavad, ning kelle kohalolu avab inimeste iseloomude varjatud kihte. Tuulik ei kirjuta suurtest tegudest ega saatuslikest pööretest, vaid pisiasjadest, mille kaudu ilmneb elu tõsidus ja inimlikkus. Tema jutud on vaiksed ja rahulikud, ent nende all voolab sügavam tunnetus inimloomuse vastu. Tihti jäävad tegelased mälestustesse, oludesse või omaenda tõrksusse kinni, otsimata pääsemist, vaid leppimist.

Jüri Tuulik (1940–2014) oli eesti kirjanik, kelle looming keskendus eelkõige Kihnu, Sõrve ja teiste Lääne-Eesti saarte elule. Ta oli Sulev ja Ülo Tuuliku vend ning jagas nendega huvi kohaliku eluolu ja rahvakultuuri vastu. Tema teosed tõusevad esile oma vaikse empaatia ja keelelise täpsusega, milles on tunda nii meretuult kui inimelu habrast tasakaalu. Tuulik kujutas inimest alati keskkonna osana, mitte vastandina sellele, ning just see tasakaal teeb tema jutustused ajatuks ja kõnekaks.