Hirvesarvetuba. Monolooge ja stseene

Jüri Tuuliku kogumik „Hirvesarvetuba. Monolooge ja stseene“ ühendab endas lühivormidena esitatud proosatekste, milles autor kujutab erinevaid karaktereid ja olukordi väikestes, tihedalt kirjutatud stseenides. Need tekstid ei ole klassikalises mõttes näidendid, kuid neis on tugevalt esindatud teatrilikkus: dialoogikesksus, situatiivsus ja elu argipoeetika, mis avaneb nappide, kuid täpsete repliikide kaudu. Teose nimilugu, „Hirvesarvetuba“, viitab ühtaegu nii konkreetsele ruumile kui ka laiemale sümbolile — paigale, kus inimesed kohtuvad, räägivad, jagavad mälestusi või vaikimist, püüdes mõtestada oma elu ja minevikku.

Tuuliku tekstides kujutatud tegelased on tihti tavalised inimesed — maa- või väikelinnataustaga, sageli veidi tõrksad või endassesulgunud — kelle kaudu peegelduvad laiemad ühiskondlikud nihked ja sisemised pinged. Monoloogides saavad nad võimaluse kõneleda otse, ilma vahemeesteta, pakkudes lugejale vahetut ja isiklikku sissevaadet nende sisemaailma. Stseenid jällegi loovad väikeseid, tihti humoristlikke või iroonilisi elulõike, milles peegeldub inimsuhete haprus ja absurdsus. Tuuliku keelekasutus on napp, kuid täpne, võimaldades nappide vahenditega luua tugevat atmosfääri ja karakteritunnetust. Iga tekst mõjub kui hetktõmmis millestki laiemast ja sageli väljaütlematust.

Jüri Tuulik (1940–2014) oli eesti kirjanik, kelle looming on tihedalt seotud Kihnu ja Saaremaa saarekultuuriga ning kargelt poeetilise maailmatunnetusega. Tema tekstides põimuvad realistlik kujutamislaad ja sisemine lüürilisus, mis annavad sõnalisele väljendusele erilise rütmi ja kohalolu. Lisaks proosale ja novellidele on Tuulik kirjutanud ka näidendeid ja kuuldemänge, milles tema oskus kõnekeelt tabada ja psühholoogilisi nüansse esile tuua eriti tugevalt välja tuleb. „Hirvesarvetuba“ on üks tema tähelepanuväärsemaid kogumikke, mis näitab autori võimet anda väikese vormi kaudu edasi elulist sügavust ja vaikset mõtlikkust.