Haab. Külaproosa. Jutustused

Jüri Tuuliku kogumik „Haab. Külaproosa“ koondab endas valiku jutustusi, mis käsitlevad Saaremaa külaelu eri tahke – inimesi, keskkonda ja olemise vaikseid, ent tähenduslikke liikumisi. Tuulik ei keskendu suurtele sündmustele ega dramaatilistele pööretele, vaid tabab elu väikestes, sageli sõnatuiks jäävates hetkedes. Jutustustes on olulisel kohal looduse ja inimese suhe: tihti on mõni loodusdetail, nagu haavapuu või mereäärne vaikus, jutustuse sisemise pinge kandjaks. Tegelased liiguvad mineviku ja oleviku piiril, kandes endas pärandit, mis ei ole pelgalt ajalooline, vaid ka emotsionaalne ja eetiline. Külaelu on siin kujutatud mitte ideaalsena, vaid reaalsena – koos oma leppimiste ja vaikivate lahkumistega.

Tuuliku proosa on tugevalt seotud keele rütmiga, mille kaudu ta loob emotsionaalselt laetud, kuid samas vaoshoitud maailma. Teda huvitab inimese sisemine tasakaal – see, kuidas igapäevane elu ja maastik võivad kas vaigistada või vallandada hinge sees toimuvaid protsesse. Paljud jutustused sisaldavad mälukihte: meenutusi kadunud aegadest või inimesi, kes on olnud, ent keda enam ei ole. Neis meenutustes on sageli üksindust, aga ka teatavat rahu, mis kaasneb asjade leppimise ja mõistmisega. Autor loob ruumi, kus elu ei ole mitte narratiivne areng, vaid seisund – kulgemine, mille tähendus selgub alles tagantjärele. Kõnekas on ka see, et tegelased ei tõtta tegutsema, vaid elavad vaikuses, kus aeg ei sunni, vaid võimaldab selginemist.

Jüri Tuulik (1940–2014) oli eesti kirjanik, kelle looming on tihedalt seotud tema sünnipaiga – Saaremaa – looduse, keele ja inimeste maailmaga. Tema vend Ülo Tuulik ja nõbu Juhan Smuul olid samuti tuntud kirjanikud. Jüri Tuuliku stiil on lakooniline, täpne ja tähelepanelik argise suhtes. Tema proosat iseloomustab tõsine ja mõtlik toon, milles on siiski ka omamoodi soojus ja kaastunne. „Haab. Külaproosa“ kuulub tema olulisemate proosakogumike hulka, pakkudes lugejale võimalust kogeda külaelu aeglast rütmi, sisemisi mõttekaari ja vaikset väärikust, millega inimesed oma elu kannavad. Tuulik ei kirjutanud ilustavalt, kuid temas oli sügavat austust selle vastu, mida inimene endast alles jätab.