Pikk hüvastijätt

„Pikk hüvastijätt“ on Juri Trifonovi lühijuttude kogumik, mis koondab mitmeid tema 1960.–1970. aastatel kirjutatud proosatekste. Raamat koosneb seitsmest jutust, mille seas on „Korterivahetus“, „Esialgsed kokkuvõtted“, „Pikk hüvastijätt“, „Veera ja Zoika“, „Tuvide surm“, „Seenerikkal sügisel“ ning „Mängud videvikus“. Nendes lugudes pöörab autor tähelepanu igapäevaoludele ja inimsuhetele, püüdes näidata tavaliste inimeste elu ja selle varjatud pingeid. Trifonov ei keskendu suurtele ajaloolistele sündmustele, vaid inimeste sisemisele maailmale, nende suhetele ja moraalsetele valikutele.

Kogumiku lood on kantud realistlikust vaatlusviisist, kus olustiku kirjeldused on seotud sisekaemuse ja peenete psühholoogiliste nüanssidega. Näiteks jutustus „Korterivahetus“ toob esile nõukogude igapäevaelu ühe olulise ja sageli konfliktse teema – elamispinna küsimuse. Pealkirjajutus „Pikk hüvastijätt“ käsitletakse aga armastuse, truuduse ja lahkumise keerukaid teemasid. Ka teistes lugudes kerkivad esile inimeste argised mured, katkenud lootused ja väikesed rõõmud. Autor oskab leida pinget ja tähendust olukordades, mis esmapilgul võivad näida tavalised, tuues seeläbi esile sügavamad inimsuhted ja ühiskondlikud tingimused.

Juri Trifonov (1925–1981) oli vene kirjanik, keda peetakse „linna proosa“ üheks olulisemaks esindajaks. Tema looming keskendus peamiselt kaasaegsele linnakeskkonnale ja seal elavate inimeste moraalsetele dilemmadele. Trifonovi stiili iseloomustavad täpne detailitaju, psühholoogiline süvenemine ja oskus näha suurt väikestes igapäevasituatsioonides. „Pikk hüvastijätt“ on tüüpiline näide tema loomingust, kus ta kujutab argielu ja inimeste siseheitlusi nõukogude ühiskonnas, luues samal ajal universaalseid ja ajatu kõlapinnaga lugusid.