Vazir-Muhtari surm

Väga külmal väljakul lakkasid tuhande kaheksasaja kahekümne viienda aasta detsembris olemast kahekümnendate aastate inimesed oma hüpliku astumisega. Äkki murdus aeg pooleks; kostis kontide reginat Mihhaili maneeži juurest - ülestõusnud jooksid mööda oma seltsiliste kehi - aeg pandi proovile, kõik oli üks "suur piinakamber" (nii öeldi Peetri ajastul). Sinnasamasse väljakule ilmusid kohe haruldaselt keeletud näod, kellel põsed pingul nagu pükste põdranahk, sooned agarusest lõhkemas. Soonteks olid põhjataevasinised sandarmite kuueäärised, ja Benckendorffi balti keeletus kattis Peterburi nagu taevas. Siis hakati mõõtma ja kaaluma, heitlike isade üle kohut mõistma; isad mõisteti surma või autut elu elama.