Kühlja

„Kühlja“ on Juri Tõnjanovi esimene ilukirjanduslik teos, mis ilmus esmakordselt 1925. aastal ning mille eesti keelde tõi Eesti Raamat 1973. aastal. Teos märgib Tõnjanovi üleminekut teadlasest ilukirjanduse autoriks ja on omamoodi sissejuhatus tema hilisematesse ajaloolistesse romaanidesse. Raamatus avaldub huvi vene ajaloo ning kirjanduslike kujude vastu, mis hiljem said tema loomingu põhiteemaks. „Kühlja“ eristub kui katsetus siduda ajalooline taust ja kunstiline kujundlikkus, pakkudes samal ajal ka autori värske pilku proosa võimalustele.

Tõnjanovi loomingus on kesksel kohal ajaloo ja kirjanduse ristumiskoht. „Kühlja“ kaudu otsib ta viise, kuidas luua kirjanduses uusi väljendusvahendeid, millel on tugev seos tema filoloogilise taustaga. Raamatus võib märgata tähelepanu detailidele, ajastu atmosfääri kujutamist ning püüdu näha inimest osana laiematest kultuurilistest ja sotsiaalsetest protsessidest. Hiljem arendas ta neid võtteid edasi oma tuntumates biograafilistes romaanides, kus keskmes on vene kirjanduse suurkujud ja nende keerukad saatused.

Juri Nikolajevitš Tõnjanov (1894–1943) oli vene kirjandusteadlane, formalist ja kirjanik. Ta sündis Režitsa linnas arsti perekonnas, lõpetas Petrogradi ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ning töötas teadlasena, pidades loenguid ja avaldades uurimusi kirjandusloo vallas. Tõnjanov kuulus Vene formalistide ringi, panustades kirjandusteooria arengusse. Kirjanikuna saavutas ta tuntuse ajalooliste jutustuste ja romaanidega, nagu „Alamporutšik Kiže“ ja „Vazir-Muhtari surm“. Tema viimane romaan „Puškin“ jäi lõpetamata, kuid kinnitas tema positsiooni 20. sajandi vene kirjanduse olulise autorina.