Kuidas ma iseseisev olin

Armastatud vene lastekirjanik Sotnik vaatab elule lõbusa, siiralt inimestesse uskuva inimese silmadega. Ühel tema kangelasel - vapral ja väsimatul noorel naturalistil - on kooli elavnurga jaoks kaasas purk rästikuga, igasuguseid inimesi. Ning juhtubki seejuures üsna ebameeldiv lugu, mis peaaegu kipub halvasti lõppema... Ent kui te selle jutu läbi loete, näete ise, kui hästi, täpselt ja mitmekülgselt oskab kirjanik erinevaid inimesi, üksteisele mitte sarnanevaid iseloome kujutada. Ta on kindlalt veendunud, et häid, elu mõistvaid, laste kasulikesse ettevõtetesse tähelepanuga suhtuvaid, abivalmis inimesi on kaugelt rohkem kui argu enesearmastajaid ning et viimasedki pole alati lootusetud, vaid on suures enamuses parandatavad.
Noore A. Venderi toredad pildid.