Eestlaste matmiskombed varafeodaalsete suhete …

Jüri Seliranna teaduslik ülevaade „Eestlaste matmiskombed varafeodaalsete suhete tärkamise perioodil. 11.–13. sajand” käsitleb olulist etappi Eesti ajaloo ja arheoloogia arengus, keskendudes matmiskultuuri muutustele hilisrauaaegsel ja keskaegse ühiskonnakorra kujunemise piiril. Teos põhineb ulatuslikul arheoloogilisel uurimistööl, sealhulgas kalmete, põletus- ja laibamatuste analüüsil, ning toob esile, kuidas matused peegeldavad sotsiaalseid, majanduslikke ja usulisi arenguid tollases ühiskonnas. Läbivalt otsitakse vastust küsimusele, kuidas muutuvad matmiskombed väljendavad varafeodaalse ühiskonna vormumist ning võimustruktuuride ja omandisuhete kujunemist.

Autor esitab allikmaterjali tüpoloogilise ja kronoloogilise jaotuse alusel, võrreldes eri piirkondade kalmeid ja nende sisu. Eraldi käsitletakse relvade ja ehtete osakaalu, põletusmatuste levikut, kalmestike struktuuri ning kristluse mõjul tekkinud muutusi, mis 13. sajandiks viivad juba kirikliku matusepraktika levikuni. Selirand analüüsib ka sotsiaalse kihistumise märke matmiskommetes ning toob esile, kuidas mõisastumise eelkäijad ja kogukondlikud juhtfiguurid eristuvad matmiskombestikus lihtinimestest. Töö sisaldab põhjalikke skeeme, jooniseid ja viiteid leidudele, mis toetavad autori järeldusi ning seovad arheoloogilised tõendid laiemasse ühiskondlikku konteksti.

Jüri Selirand (1929–1998) oli tunnustatud eesti arheoloog ja ajaloolane, kelle uurimused keskendusid muinasaja lõpu ja keskaja alguse ühiskondlikele protsessidele. Ta töötas pikka aega Eesti Ajaloomuuseumis ning panustas märkimisväärselt Eesti arheoloogiliste allikate korrastamisse ja tõlgendamisse. Seliranna tööd paistavad silma materjali süstemaatilise käsitlemise, interdistsiplinaarse lähenemise ning selge argumentatsiooni poolest. Käesolev ülevaade kuulub tema olulisemate teadustööde hulka, mis mõjutasid pikalt ka hilisemat ajalookäsitlust Eestis.