Skisofreenia

Jüri Saarma teos „Skisofreenia“ on teaduslik-populaarne käsitlus ühest keerulisemast ja enim uuritud psüühikahäirest – skisofreeniast. Raamat on kirjutatud selges ja ligipääsetavas keeles, eesmärgiga tutvustada laiemale lugejaskonnale selle haiguse olemust, vorme, kulgu ja ravivõimalusi. Saarma läheneb teemale nii kliinilise psühhiaatri kui ka kogemustega pedagoogi vaatepunktist, püüdes ühendada akadeemilist täpsust inimese- ja sotsiaalpsühholoogilise käsitlusega. Raamatus antakse ülevaade skisofreenia sümptomitest, haigusvormide klassifikatsioonist, diagnoosimisest ning prognoosist, samuti patsiendi ja keskkonna vahelise suhte tähendusest haiguse arengus.

Teos selgitab põhjalikult, kuidas skisofreenia mõjutab mõtlemist, tajusid, tundeelu ja käitumist, tuues esile nii akuutsete episoodide kui ka kroonilise kulu eripärad. Autor käsitleb haiguse kulgu läbi erinevate arenguetappide, pöörates tähelepanu ka remissiooni- ja rehabilitatsioonivõimalustele. Olulisel kohal on ravi, sealhulgas ravimteraapia, psühhoteraapia ja sotsiaalne tugi. Saarma rõhutab, et skisofreenia ei tähenda paratamatut isiksuse lagunemist või lootusetust, vaid on haigus, mida tuleb mõista, aktsepteerida ja ravida mitmetasandiliselt. Samuti puudutab ta ühiskonna ja pereliikmete rolli haige toetamisel ja stigmaga toimetulekul.

Jüri Saarma (1909–1999) oli silmapaistev eesti psühhiaater ja psühholoog, kelle teadustööd ja õpikutes ilmunud käsitlused on mõjutanud mitme põlvkonna arusaamu vaimse tervise teemadest. Tema töö oli suunatud nii akadeemilisele ringkonnale kui ka praktiseerivatele arstidele ja huvilistele väljaspool meditsiinisüsteemi. „Skisofreenia“ on üks tema tuntumaid populaarteaduslikke teoseid, mille eesmärk oli murda vaikust ja väärarusaamu psüühikahäirete ümber, aidates kaasa teadlikkuse ja mõistmise kasvule nõukogudeaegses Eestis.