Psühhiaatria minevik ja tänapäev

Jüri Saarma teos „Psühhiaatria minevik ja tänapäev” on ülevaade vaimse tervise ja psüühikahäirete käsitlemise ajaloost ning eriala arengust laiemas kultuurilises ja teaduslikus kontekstis. Autor alustab inimese ja psüühikahäirete seoste üldisest arutlusest ning viib lugeja seejärel tagasi antiikkultuuride juurde, kus ilmnesid esimesed arusaamad vaimuhaiguste olemusest. Raamatus tuuakse esile, kuidas erinevad ajastud on mõjutanud arusaamu psüühikast – antiikse tervikpildi kõrval kerkib esile keskaja Euroopas levinud demonoloogiline tõlgendus, kus hälbivat käitumist seostati üleloomulike jõududega.

Teos kirjeldab seejärel, kuidas ühiskond hakkas looma eraldusasutusi ja varjupaiku inimestele, keda peeti „hullumeelseteks”, ning millisel viisil kujunesid neist tänapäeva psühhiaatriakliinikud. Saarma analüüsib nii edusamme kui ka umbtänavaid, mis uusaegses psühhiaatrias on ette tulnud. Oluline osa on pühendatud Nõukogude psühhiaatria saavutustele, sealhulgas ravimeetodite ja eriala institutsionaalse arengu käsitlusele. Eraldi peatükis antakse ülevaade psühhiaatria arengust Eestis, kus seotakse rahvusvahelised suundumused kohaliku tervishoiu ja ühiskonna vajadustega.

Jüri Saarma (1925–1996) oli eesti psühhiaater ja psühholoogia professor, kes töötas välja mitmeid metoodilisi ja teaduslikke käsitlusi psüühikahäirete uurimisel. Ta oli Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli õppejõud ning avaldas hulgaliselt teadustöid ja populaarteaduslikke raamatuid psühhiaatria vallast. Saarma tegutses ka psühhiaatria ajaloo uurijana, seostades eriala arengut ühiskondlike muutustega. „Psühhiaatria minevik ja tänapäev” on tema olulisemaid üldkäsitlusi, kus ta püüab ühendada ajaloolise vaate ja eriala nüüdisaegse seisu, tehes selle arusaadavaks nii spetsialistidele kui ka laiema huviliste ringile.