Laevapoisi päevilt

Jüri Parijõe jutustus „Laevapoisi päevilt“ viib lugeja möödunud sajandi alguse merelise elu ja noorpõlve avastuste maailma. Teos on nooruki minajutustuslikus laadis kirjutatud kasvamislugu, mille keskmes on peategelase esimesed kogemused laevapoisina aurulaeval. Meresõit pakub noorele poisile nii füüsilisi katsumusi kui ka sisemisi arenguvõimalusi – tuleb õppida alluma distsipliinile, toime tulema töö ja üksindusega ning leidma oma koht meeskonnas. Tegevus kulgeb suures osas laeval ja sadamates, kuid oluline osa loost on ka mõtisklustel, mida kutsub esile merereis kui siirdeperiood lapsepõlvest täiskasvanuellu.

Parijõgi oskab tabada mere ja töise elu argipäeva karmi ja ausat rütmi. Kirjeldused on asjalikud ja realistlikud, kuid neis leidub ka vaimukat tähelepanelikkust ja inimlikkust. Laev ei ole pelgalt töökoht, vaid väikene ühiskond, kus igaühel on oma roll ning kus noor inimene õpib tundma nii teiste kui iseenda piire. Lugu ei sisalda kiireid pöördeid ega dramaatilisi sündmusi, kuid selle väärtus seisneb just vaikses ja elulises kujutuses ühe noore inimese sisemisest küpsemisest. Samuti peegeldab jutustus tollase aja ühiskondlikke olusid ning meresõidu tähendust noormeeste elus Eestis 20. sajandi esimesel poolel.

Jüri Parijõgi oli eesti kirjanik ja pedagoog, kelle looming keskendus sageli laste ja noorte maailmale. Tema teosed on tihti inspireeritud omaenda õpetajatööst ja tähelepanekutest noorte käitumise ning väärtusmaailma kohta. „Laevapoisi päevilt“ kuulub tema realistlikku ja hariva suunitlusega proosasse, milles Parijõgi püüdis ühendada kirjanduslikku jutustust kasvatava eesmärgiga. Tema töödes on tähtsal kohal tööeetika, ausus, kohusetunne ja enesearendus – omadused, mida ta soovis noorele lugejale eeskujuks seada.