Kui isa kinkis raamatuid

Jüri Parijõe jutukogu „Kui isa kinkis raamatuid“ koondab mitmeid lühilugusid, mis keskenduvad lapsepilgu ja täiskasvanute maailma vahele jäävale tundlikule alale. Teose nimilugu, nagu ka mitmed teised, käsitleb perekondlikke suhteid, hariduse tähtsust ja lugemise rolli kujunevas maailmapildis. Isa kingitud raamatud ei ole pelgalt esemed, vaid avanevad kui uksed laiemasse teadmiste ja kujutlusvõime maailma. Parijõgi rõhutab lugude kaudu väärtusi nagu töökus, õiglustunne, uudishimu ja austus vanemate vastu, kuid teeb seda ilma moraliseerimiseta, jäädes pigem tähelepanelikuks ja inimlikuks jutustajaks.

Lugude tegevus leiab aset 20. sajandi esimese poole Eesti oludes, maal või väikelinnas, kus igapäevane elu on lihtne, kuid tähendusrikas. Laste maailm, milles mängud, koolitee ja perekondlikud kokkupuuted vahelduvad, peegeldab ajastut, kus raamatud ja õppimine kandsid olulist kultuurilist rolli. Parijõgi suudab kujutada laste mõttemaailma usutavalt ja soojalt, andes iga loo kaudu edasi eluõpetust, mis põhineb isiklikel kogemustel ja tähelepanekutel. Tema keelekasutus on selge ja sisutihe, sobides hästi ka nooremale lugejale ning toimides sildina põlvkondade vahel.

Jüri Parijõgi (1892–1941) oli eesti lastekirjanik ja koolijuht, kelle loomingut iseloomustab selge pedagoogiline taust ja pühendumus noorte lugejate vaimsele arengule. Ta töötas mitmel pool koolmeistrina ning pidas oluliseks kirjanduse kaudu mõjutada noorte väärtushinnanguid ja maailmatunnetust. Tema lühijutud ja jutustused on püsinud eesti lastekirjanduse kaanonis oma siiruse ja inimlikkuse tõttu. „Kui isa kinkis raamatuid“ on üks nendest kogudest, mis pakub tänapäevagi lugejale võimaluse mõtiskleda teadmiste tähenduse ning perekondliku toe olulisuse üle lapse arenguteel.