Sarveproov

Jüri Nõmme jutukogu „Sarveproov“ toob lugejani lühiproosa valiku, mille keskmes on noorte inimeste maailm ja nende suhted ümbritsevaga. Lood toimuvad peamiselt nõukogudeaegses argikeskkonnas – linnas, maal, koolis või laagris –, kus tegelased puutuvad kokku esimeste otsustusvajaduste, pettumuste ja avastustega. Autor käsitleb mitmesuguseid teemasid, nagu enese kehtestamine, sõprus, vastutus ja kohanemine. Pealkirjalugu „Sarveproov“ viitab pillimängu kaudu eneseleidmisele ja sisemisele küpsemisele, olles ühtlasi metafoor nooruse komplitseeritud eneseotsingule.

Nõmme jutustamisviis on lakooniline, mõtlik ja mõnikord irooniline. Ta ei paku valmislahendusi ega moraliseeri, vaid laseb sündmustel ja dialoogil iseseisvalt rääkida. Tegelased on sageli tavalised noored – poisid ja tüdrukud, kes seisavad silmitsi keeruliste, ent realistlike olukordadega. Tegu pole pelgalt kasvamise looga, vaid katsega jäädvustada hetki, mil inimene tajub esimest korda elu mitmetähenduslikkust. Sageli peitub just vaikuses või väikestes tegudes see, mis kujundab tegelaste sisemaailma. Kesksel kohal on alati inimsuhted, mis arenevad vaiksete nihestuste või ootamatute reaktsioonide kaudu.

Jüri Nõmm oli eesti proosakirjanik, kelle looming keskendus peamiselt noortele ja argipäevastele teemadele, ent sisaldas alati ka peidetud üldinimlikku mõõdet. Ta oskas kujutada noort inimest mitte pelgalt vanuse või olukorra, vaid vaimse kasvamise kaudu. „Sarveproov“ on iseloomulik näide tema stiilist: vaoshoitud jutustusviisiga, ent psühholoogiliselt täpne, näidates, et ka väikestel sündmustel võib olla suur mõju. See kogumik sobitub hästi oma ajastu eesti kirjanduse laiemasse konteksti, kus realistlikult ja empaatiaga kujutati inimese sisemaailma.