Aleksandr Sergejevitš Puškin

„Aleksandr Sergejevitš Puškin” on Juri Lotmani kirjutatud monograafia, mis ilmus 1986. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Teos on pühendatud vene kirjandusklassiku elu ja loomingu süvitsi käsitlemisele, pakkudes nii eluloolist kui ka kultuuriloolist konteksti. Lotman vaatleb Puškinit mitte ainult poeedi ja kirjanikuna, vaid ka kui oma aja ühiskondliku ja kultuurilise elu keskset kuju, kelle looming on kujundanud vene kirjanduse edasist arengut ja mõjutanud oluliselt kogu Euroopa kirjandusmaastikku.

Raamat analüüsib Puškini loomingulist teekonda alates varasest poeetilisest eneseväljendusest kuni hilisemate suurte teosteni, asetades need tema elu ja ajastu raamidesse. Erilist tähelepanu pööratakse poeedi loomingulistele otsingutele, suhetele kaasaegsete kirjanike ja mõtlejatega ning tema panusele vene kirjanduskeele kujunemisel. Lotman ühendab oma käsitluses kirjandusanalüüsi, semiootilise lähenemise ja kultuuriloolise vaatenurga, tuues esile Puškini loomingu mitmekihilisuse ja sümboolse tähenduse.

Juri Lotman (1922–1993) oli maailmakuulus semiootik, kirjandusteadlane ja Tartu-Moskva semiootikakooli rajaja. Tema teadustöö keskendus kirjanduse, kultuuri ja märgisüsteemide uurimisele, pakkudes uusi lähenemisviise tekstide ja kultuurinähtuste mõtestamisel. Lotmani kirjutatud Puškini monograafia on üks tema tuntumaid ja kättesaadavamaid populaarteaduslikke käsitlusi, mis tutvustab lugejale nii poeedi elu kui ka loomingut põhjaliku, kuid haaravalt esitatud analüüsi kaudu.