Aianduse ja mesinduse kutsehariduse arengust Eestis. 1940. aastani

„Aianduse ja mesinduse kutsehariduse arengust Eestis. 1940. aastani“ on põhjalik käsitlus, mis uurib aianduse ja mesinduse erialase hariduse kujunemist ning levikut Eestis. Teos annab ülevaate, kuidas kujunes süsteemne teadmiste andmine nii aianduse kui ka mesinduse valdkonnas ning millised tegurid seda arengut mõjutasid. Eraldi tähelepanu on pööratud eestikeelse erialakirjanduse ja ajakirjanduse rollile, mille kaudu levitati teadmisi laiemale huviliste ringile. Raamat kaardistab, kuidas hariduse ja praktilise oskusteabe ühendamine aitas kaasa erialase kogukonna tekkimisele ja tugevnemisele.

Väljaandes on kirjeldatud erinevaid õppeasutusi, õppejõude ja õppetöö korraldust, samuti seltside ja kursuste tegevust. Esile on toodud nõuandetegevuse olulisus, mis aitas viia uuemaid teadmisi ja oskusi praktikute igapäevasesse töösse. Lisaks pakub teos lühikesi ülevaateid nõuandjate elulugudest, andes isikliku mõõtme haridus- ja teadustegevuse arengule. Nii luuakse tervikpilt, kuidas enne Teist maailmasõda kujunes Eestis aianduse ja mesinduse kutseharidus, mis lõi aluse hilisemale erialasele professionaalsusele ja traditsioonidele.

Teos on mõeldud eeskätt aiandus- ja mesindushuvilistele, sealhulgas Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi liikmetele, kuid selle väärtus ulatub kaugemale. Raamat pakub huvitavat lugemist kõigile, kes tunnevad huvi Eesti põllumajanduse ajaloo ja hariduse arengu vastu. Ühtlasi on see väärtuslik allikas teadus- ja õppetööks, sest koondab rohkelt andmeid, mis avavad ühe eriala haridusliku ja ühiskondliku kujunemise laiemas ajaloolises kontekstis.