Kõige targem hobune

Juri Korinetsi lasteraamat „Kõige targem hobune“ toob lugejani südamliku ja õpetliku loo ühest erakordsest loomast, kelle nutikus ja ustavus muudavad ta millekski enamaks kui lihtsalt tallielanikuks. Peategelaseks on hobune, kelle mõistlikkus, tähelepanelikkus ja sõprus ületavad inimeste ootusi ning pakuvad nii väikestele kui ka suurematele lugejatele võimaluse mõtiskleda loomade ja inimeste vahelise suhte üle. Lugu areneb lihtsas keelekasutuses, kuid selle all peitub mitmekihiline sõnum – usaldusest, sõprusest ja vastutustundest. Hobuse käitumine on küll loomalik, kuid sellele on omistatud inimlikke omadusi, mis aitavad lastel paremini samastuda ning empaatiat arendada.

Raamatu tegevustik toimub küla- ja tallukeskkonnas, kus loomadega suhtlemine on igapäevaelu lahutamatu osa. Lapsed, kes raamatus hobusega tegelevad, ei ole üksnes kõrvaltegelased, vaid aktiivsed osalejad, kelle kaudu lugejale avaneb loomade maailma tunnetamine. Korinets kujutab hobust mitte üksnes töölooma või lemmikuna, vaid ka mõtleva ja tundva olendina, kellel on oma arusaamad, lojaalsus ja kohati ka isepäisus. Lugu areneb mitme väikese episoodi kaudu, milles hobune näitab üles leidlikkust, kaitseb nõrgemaid või aitab lahendada ootamatuid olukordi – kõik need hetked moodustavad kokku pildi loomast, kes pole lihtsalt „tark“, vaid tõeliselt südamega olend.

Juri Korinets (1922–1989) oli vene lastekirjanik, kes kirjutas peamiselt jutte ja jutustusi loomadest ning igapäevaste inimeste elust. Tema stiilile on omane lihtsus ja selgus, mille kaudu jõuavad olulised väärtused noore lugejani ilma liigse didaktikata. Korinets uskus, et loomad võivad olla inimestele peegliks ja õpetajaks – see põhimõte kajastub ka „Kõige targema hobuse“ lehekülgedel. Tema loomelugu on tihedalt seotud nõukogudeaegse laste- ja noortekirjanduse traditsiooniga, milles keskne koht oli tööarmastusel, vastutustundel ja hoolimisel, ent ta oskas neid teemasid edasi anda poeetiliselt ja soojusega.