Eestimehe teekond ümber maailma "Askoldi" laeva peal

Jüri Jürisoni teos „Eestimehe teekond ümber maailma ‘Askoldi’ laeva peal“ on mälestuslik reisikiri, mis jutustab autori isikliku kogemuse alusel 1920. aastate alguses aset leidnud merereisist ümber maailma. Jürison, kes oli üks vähestest eestlastest, kes sel mereekspeditsioonil osales, kirjeldab elu Vene sõjalaeva „Askold“ pardal, selle meeskonda, sadamalinnu ja kohtumisi erinevate rahvastega. Teosel on mitmekihiline tähendus: ühelt poolt on see reportaažilaadne reisikiri, teisalt aga ka eestlase identiteedi otsing võõral maal ja merel, ajastu rahutusel taustaks.

Raamat liigub sadamast sadamasse, peegeldades meremeheelu argipäeva ja aeg-ajalt aset leidvaid dramaatilisi juhtumisi. Suurt rõhku pannakse olustikule – elutingimustele laeval, meeleoludele meeskonnas, kontaktidele kohalike elanikega. Paljud peatükid sisaldavad rahvuskultuurilisi tähelepanekuid, kuid alati jääb fookusesse autor ise – eestlane võõras keskkonnas, kelle jaoks merereis on nii füüsiline kui vaimne katsumus. Kirjeldused on detailirohked ja ajalooliselt huvitavad, andes edasi toonast geopoliitilist olukorda, sealhulgas pilke koloniaalvaldustele ja ülemeremaade elule. Tekstist õhkub nii seikluslikkust kui ka nostalgiat.

Jüri Jürison oli meremees ja kirjutaja, kelle elukogemus ulatus Eestist kaugele üle ookeanide. Tema reisikiri kuulub nende haruldaste teoste hulka, mis talletavad varase eesti meresõitja kogemust maailmasõdadevahelisel perioodil. „Eestimehe teekond ümber maailma“ on ühtlasi märgiline teos ajast, mil isiklikud mälestused ja rändekogemused olid veel harva kirjasõnasse pandud. Jürisoni loominguline panus seisneb eelkõige elu kui rännaku kujutamises, kus geograafiline liikumine on tihedalt seotud eneseteadvuse kujunemisega.