Palverännak

"Mõtlesin korraks, et miks mitte investeerida neissesamadesse Baltimore'i majadesse. Inf ju olemas. Aga kas Eestis ei ole sama asi võimalik? Okei, omal ajal esimese laine magasime me vennaga maha. Ma ei tea, mis tal viga oli, alkoholiprobleem või. Mind segas muidugi esimene armastus, õnnetu. Ta, Ta, Ta. Aga nüüd peaks ju tulema teine laine ka. Need lollid, kes siis õnnelikult abiellusid, peaksid nüüd ju lahutama hakkama. Õlu on meil kange. Mõnellollil on veel hea meel, esiotsa, et sai naisest lahti. Õlu läheb rõõmuga. Aga siis tulevad problad. See imeline uus, kes vahepeal sai leitud, osutub õlleaurude lahtudes veel koledamaks, kui vana naine oligi. Häh-häh-häh. Ja siis läheb juba õlut rohkem. Ja tumedamat. Ja siis tekib küsimus, et kellega Ta nüüd n-ö lepib. Jaa-jaa! Õlut juurde! Ta, Ta, Ta! Ja siis tekib küsimus, et ega Teda äkki tagasi ei saaks. Ei saa, ei saa, kus sa sellega! Jebedijee! Ja õlut voolab ja voolab ja Ta hoorab. Kus mul see Uibo lauluraamat ongi? Ja majad panti lähevad ja lähevad ja väljatõstjad tulevad ja tulevad ja lähevad. Me võiks kohe oma firma teha, valida sellised eriliselt heade nägudega väljatõstjad, et omal ajal õnnelikult abiellunud poiss kohe tunneks ja tunneks ja aru viimaks saaks, mis sest õnnest on nüüd saand! Okei, esialgu pean need Baltimore'i majad ära blogima. Võtaks siia niikauaks mingit lugemist vahele. Kus on mul see Belfasti-loo mahendatud, tsenseeritud, muudetud nimedega variant?"Ehlvest nagu jutustaks meile millestki, mis toimuks nagu päriselt või unes, aga ei toimu kummaski. Õieti ta nagu jutustaks meile millestki, aga nagu ei jutustaks ka. See oleks nagu Ehlvest, kes meile nagu jutustaks või ei jutustaks, aga nagu ei oleks ka, võibolla räägib keegi teine. (Kajar Pruul. Looming 1997, nr 12)