Tõmmu daam. Kolm novelli Shakespeare'ist

Juri Dombrovski teos „Tõmmu daam. Kolm novelli Shakespeare'ist” koondab endas kolm proosateksti, milles autor mõtiskleb William Shakespeare’i loomingu ja isiku üle, liikudes kirjanduskriitika ja ilukirjanduse piirimail. Novellide keskmes on küsimused geeniuse olemusest, loomeinimese sisemaailmast ja tema aja ning ühiskonna suhetest. Dombrovski ei paku biograafilisi lahendusi ega üritagi avada Shakespeare’i kui faktilist isikut, vaid loob temast kujundi – saladusliku, kireva ja aegumatult tähendusrikka suuruse, kes jätkuvalt mõjutab meie kultuurilist kujutlusvõimet.

Pealkirjanovell „Tõmmu daam” keskendub Shakespeare’i sonettidest tuttavale müstilisele naiskujule, kelle kaudu Dombrovski avab nii kirjaniku emotsionaalset pingestatust kui ka luule suhet armastuse ja ihadega. Teistes novellides käsitleb autor näitekirjaniku rolli ühiskonnas ja teatrikunsti võimalusi, peegeldades samal ajal ka 20. sajandi intellektuaalse inimese üksindust ja pingeid. Dombrovski kirjutamislaad on esseistlikult tihe, kohati poeetiline, kuid alati mõtlik ja detailitäpne. Tema tekstides põimuvad kultuuriline analüüs ja isiklik filosoofiline vaade, mis avab lugejale rohkem kui lihtsalt ajaloolise või kirjandusliku pildi.

Juri Dombrovski (1909–1978) oli vene kirjanik, kes veetis suure osa oma elust Kasahstanis ja kannatas korduvalt poliitiliste repressioonide all. Tema looming on mõtlik ja süvenev, sageli ajaloolise või eetilise alltekstiga. Dombrovski peetakse üheks nõukogudeaegse kirjanduse südametunnistuseks – autoriks, kes püüdis tõe ja mälu vahel hoida habrast, kuid olulist tasakaalu. „Tõmmu daam” peegeldab hästi tema huvi kultuuriliste arhetüüpide ja moraalsete küsimuste vastu, sidudes renessansiajastu suurkuju 20. sajandi vaimse atmosfääriga.