Vaikus

Romaan Vaikus keskendub sõjast naasnud noortele meestele, kes peavad õppima elama rahuajal, kuigi nende kogemus on seotud rindega ja hävinguga. Lapsepõlvesõbrad, kunagised rindekaaslased, püüavad leida oma kohta sõjajärgses Moskvas ja hiljem kaugemates rajoonides, kuid iga uus samm toob kaasa küsimusi selle kohta, mida sõda tegelikult inimesega tegi. Teos näitab, kuidas isikukultuse aeg ja poliitiline umbusk jätkavad mõju avaldamist ka pärast relvade vaikimist: endised rindemehed satuvad kahtlustuste, ülekuulamiste ja vaikimisnõuete võrku, ning sõjajärgne argipäev osutub omamoodi teiseks proovikiviks. Vaikus ei käsitle ainult minevikku, vaid uurib, millist hinda tuleb maksta tõe eest ja kuidas vaikimine muutub ellujäämisvahendiks.

Raamat liigub vaheldumisi rindemälestuste ja hilisema eluolukordade vahel. Moskva pidulik meeleolu, kõrgkooli auditooriumid, komunaalkorter, parteikoosolekud ja kaugema kaevanduslinna töörütm moodustavad tausta, millel tegelased oma otsuseid teevad. Olulised on konfliktid, mis ei ole enam seotud lahinguliiniga, vaid maine ja südametunnistusega: kas endist kaasvõitlejat, kelle argus ja valed maksid teistele elu, tohib avalikult süüdistada, kui süsteem eelistab vaikust; kas isa arreteerimise puhul on mõistlik loota, et eksimus parandatakse, või tuleb leppida templi ja häbiga. Peategelaste sammud viivad nad vastasseisu parteiorganitega, toovad kaasa väljaheitmise, elukäigu järsu pöörde ja töise rändamise, kuid samal ajal püsib küsimus, kas sisemist selgust on üldse võimalik säilitada keskkonnas, mis nõuab mugandumist.

Juri Bondarev oli nõukogude vene kirjanik, kelle looming kasvas välja isiklikust rindekogemusest. Ta võitles Teises maailmasõjas, ning hilisemates romaanides nagu Vaikus, Kuum lumi ja Kallas sidus ta lahingute kujutamise sõjajärgsete aastate moraalsete probleemidega. Bondarev huvitus sellest, kuidas sõjast läbi käinud põlvkond kohaneb rahuaja normidega ja milliseid kompromisse nõuavad parteiaparaat, ideoloogia ja karjäär. Lisaks proosale töötas ta aktiivselt filmis, kirjutades oma teoste ekraniseeringute stsenaariume ning osaledes Vabastamise nimelise sõjafilmisarja loomises. Tema proosas on tähtsal kohal sisekõne, konflikt südametunnistuse ja vormilise kuulekuse vahel ning kujutlus inimesest, kes peab tegema selge valiku vaikimise ja rääkimise vahel.