Higgsi boson

Luulekogus „Higgsi boson“ seguneb Jürgen Rooste varasemale loomingule omane isiklikkus ja sotsiaalne tundlikkus teadusliku kujundi ning filosoofilise mõtisklusega. Pealkiri viitab füüsikast tuntud osakesele, mis annab ainele massi – kuid Rooste kasutuses muutub see pigem sümboliks: millekski tabamatuks, mis hoiab maailma koos. Kogus vahelduvad armastusluule, igapäevaelu detailide pildistused ja ühiskonnakriitilised või poliitilised motiivid. Autor suudab siduda metafüüsilise otsingu konkreetsete kujundite ja rahvalike väljenditega, luues rütmiliselt ja tonaalselt mitmekesise terviku.

Luulekogu keskmes on keele ja maailma suhe. Rooste kirjutab kohati teadlikult robustses ja otseses keeles, ent seesama keeleline jõhkrus pöördub sageli ootamatult helluseks või eneseirooniaks. Mitmed tekstid on pühendatud konkreetsetele inimestele või sündmustele, samas kui teised jäävad abstraktsemaks, vaadeldes maailma läbi kõikuva eneseteadvuse. Luulekogus leidub ka poliitilise kommentaari elemente – tekstid puudutavad näiteks majanduskriisi, kultuuriruumi homogeniseerumist ja kodanikuks olemise raskusi. See ei ole programmiline luule, vaid pigem katse jääda inimeseks killustunud ja vahelduvas maailmas.

Jürgen Rooste on üks silmapaistvamaid Eesti kaasaegseid luuletajaid, kelle loomingut iseloomustavad ekspressiivsus, argikeele kasutamine ja sügavalt isiklik vaatenurk. Alates 1990. aastate lõpust on ta avaldanud mitmeid luulekogusid, tegutsenud ajakirjaniku, kultuurikriitiku ja õpetajana ning esinenud sagedasti luulelavadel. Rooste on ka üks väheseid autoreid, kes on teinud luulest avaliku kõnekunsti vahendi, ühendades kirjanduse ja sotsiaalse mõtte. „Higgsi boson“ peegeldab tema loomingulist küpsust ja võimet tuua keerulised teemad lugejale lähedale ilma üleliigse teoreetilisuseta.