Valetaja Jakob

„Valetaja Jakob” on Jurek Beckeri romaan, mis räägib inimlikkusest ja lootuse otsimisest geto argipäevas Teise maailmasõja ajal. Teose keskmes on Jakob, kes satub juhuse läbi olukorda, kus ta levitab kaasvangide seas valesid, justkui tal oleks juurdepääs raadiole ja teabele rindel toimuvatest sündmustest. Tema väljamõeldised annavad kaasteelistele jõudu ja lootust, mis aitab neil ellu jääda, kuigi tegelikkuses on tegemist meeleheitliku enesepettusega. Romaan kujutab vastuolu: vale on moraalselt küsitav, ent selles vales peitub ometi inimlik kangelaslikkus, sest see hoiab üleval lootuse sädet kõige lootusetumates oludes.

Beckeri romaani suurim väärtus seisneb selles, et ta toob esile inimliku mõõtme olukorras, kus inimväärikust igapäevaselt jalge alla tallatakse. Jakob ei ole suur kangelane traditsioonilises mõttes, vaid tavaline inimene, kes võtab enda kanda vastutuse, mida ta ei soovi, kuid mis osutub teiste jaoks päästjaks. Nii tõstatab romaan küsimusi tõe ja vale piiride, ellujäämise ja inimlikkuse olemuse kohta. Lugu on kirjutatud sügava empaatiaga, mis võimaldab lugejal tajuda, kui habras ja samas kui tugev võib olla inimese sisemine maailm, kui ta seisab silmitsi ebainimlike tingimustega.

Jurek Becker (1937–1997) oli Poolas sündinud saksa kirjanik, kes elas lapsepõlves läbi geto ja koonduslaagrid, sealhulgas Ravensbrücki ja Sachsenhauseni. Pärast sõda jäi ta elama Berliini, kus õppis filosoofiat ning hakkas alates 1960. aastatest tegutsema vabakutselise kirjanikuna. Becker kuulub Saksa Demokraatliku Vabariigi keskmise põlvkonna proosakirjanike hulka, kuid tema loomingut on alati mõjutanud isiklik kogemus holokausti õudustest. „Valetaja Jakob” on tema tuntuim teos, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mille järgi on valminud ka menukas film. See romaan jääb tema loomingu keskseks teoseks, mis räägib ellujäämisest ja inimlikkusest ajal, mil see näis peaaegu võimatu.