Ah, Teofilis!

«Käi kuradile!» viunub raevunud Pelius, kuid mitu häält ajab peale, et las Rokas SimeIis ütleb, mis südamel, seepärast keeratakse ta ümber; ehkki Peliuse tööriist ei päästa ka nüüd tema kaela lahti. Kuu ilmub pilvede vahelt välja, neid polegi nii palju, hommik on varsti käes, kingult vaadates on kõik nõnda kaunis, kogu küla on vaikne ja rahulik, ümberringi on niisugune õnnestav ilu, et puhke või nutma sellist elutäiust nähes. Rokas Simelis paraku ei näe seda kõike, ehk ainult tunneb, ta saab vaadata üksnes kuud ja tähti, lisaks veel naabrite vihaseid nägusid. «Mehed,» läkastab ta jälle. «Mõelge ainult, missugust pattu te teete,» jätkas Rokas Simelis härdal häälel.