Haljendav ruumala

Julius Ürdi luulekogu „Haljendav ruumala“ on poeetiline uurimus ruumist, looduse tajumisest ja inimeseks olemise eri tasanditest. Pealkiri viitab mitmetähenduslikult nii geomeetrilisele kujundile kui ka elavale, tärkavale maailmale – ühendades füüsilise ja vaimse ruumi tajud. Ürt läheneb luulele kui vormile, kus sõna tähendus ei ammendu loogikas, vaid laieneb kujundite ja keelekihi kaudu. Tema tekstid on kohati meditatiivsed, kohati eksperimentaalsed, avades ruume nii keeles kui ka taju piiril. Luulekogu kujutab endast poeetilist kaarti, mille koordinaatideks on looduse rütm, mälu, kehaline kohalolu ja abstraktne mõtlemine.

Tekstides ilmneb tihe seos looduse ja ruumi struktuuriga – mets, jõgi, valgus ja geomeetrilised mõisted ei ole siin pelgalt kujundid, vaid toimivad ühtaegu ainelise ja vaimse maailmana. Ürdi luules võivad kohtuda mõõtkavad, milles haljendab mõte sama jõuliselt kui maastik. Ta seob omavahel igapäevase ja filosoofilise, asetades üksikisiku suuremasse, sageli anonüümsesse süsteemi. Luulekeel on tihendatud, vabavärsiline, kohati murdeliselt kõlav, luues sisemise rütmi, mis meenutab looduse pulseerimist. Kujundid ei anna end kergesti kätte, vaid kutsuvad lugejat aeglasele lahtiharutamisele ja korduvlugemisele.

Julius Ürt (1934–2002) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane, kelle loomingus ühinesid keeleline tundlikkus ja mõtlemise täpsus. Ta kuulus põlvkonda, mis otsis 1970.–1980. aastatel uusi väljendusvorme väljaspool toona domineerinud ideoloogilisi raame. Ürdi luule ei olnud kunagi häälekas ega manifestlik, vaid pigem vaikne, kontsentreeritud ja tunnetuslik. „Haljendav ruumala“ kuulub tema olulisemate koguvalikute hulka, tähistades küpsusperioodi, kus poeetiline mõte ja vormiline otsing saavutavad tasakaalu. See teos on eelkõige mõtlevatele ja tajuvatele lugejatele – neile, kes otsivad luulest rohkemat kui sõnu, rohkemat kui tähendust, rohkemat kui selgust.