Minu lapsepõlve Paganamaa

Julius Ungru mälestusteraamat „Minu lapsepõlve Paganamaa“ on isiklik ja tundlik tagasivaade autori noorusaastatele Võrumaal, täpsemalt Paganamaa piirkonnas, mis jääb Vastseliina ja Läti piiri vahele. Raamat maalib pildi 20. sajandi alguse maaelust, kus argipäev ja loodus olid tihedalt põimunud, ning kus inimese elurütm järgnes aastaaegadele, kogukonna kommetele ja vahetule looduskeskkonnale. Ungru kujutab elu sellisena, nagu see poisieas meelde jäi – detailirohkelt, emotsionaalselt ja kohati lüüriliselt.

Teose peatükid kirjeldavad erinevaid mälestuskatkeid: kooliskäimist, koduseid töid, rahvapärimust, kiriku ja kogukonna elu ning looduse rolli inimese maailmatajus. Suurt rõhku pannakse pereelule, põlvkondade vahelistele suhetele ja sellele, kuidas väärtushinnangud ning arusaam õiglusest ja vastutusest kujunesid lapsena kogetud olukordade kaudu. Mälestused ei ole idealiseeritud, ent neis on tunda sügavat kiindumust oma kodukoha ja selle inimeste vastu. Nõukogudeaegses raamistikus kirjutatud teos väldib poliitilist hinnangulisust, keskendudes kultuurilisele ja isiklikule tasandile.

Julius Ungru oli eesti koolimees, haridustegelane ja kirjanik, kelle looming keskendus sageli eluloolistele ja kodupaigaga seotud teemadele. Tema kirjutamislaad on selge, heakõlaline ja rahulik, põimides faktitäpsuse isiklike elamustega. „Minu lapsepõlve Paganamaa“ on ühtaegu väärtuslik kultuurilooline dokument ja soe, melanhoolne meenutus kadunud maailmast. See sobib lugejale, kes hindab mälestuskirjanduse autentsust ja maaelu detailset, ent poeetilist kirjeldust.