Rebasejutud

„Rebasejutud“ on kogumik, milles on ühendatud murdekeele uurija Julius Mägiste ja kirjaniku Ernst Särgava looming, keskendudes eelkõige rebast tegelasena rahvajuttudes ja kirjanduses. Teos koondab endas valiku rahvapärimuslikke ja kirjanduslikke tekste, milles rebasel on kavaluse, nutikuse ja sageli ka petlikkuse sümboli roll. Väljaanne ilmub kirjastus Ilo väljaandel ning pakub harivat ja samas meelelahutuslikku lugemist nii noorele kui täiskasvanule, sidudes folkloori, murdekeelt ja rahvalikku huumorit üheks tervikuks. Raamatu sisu põhineb arhiivimaterjalidel ja varasemalt ilmunud tekstidel, mis on koondatud ühise temaatika – rebase kuju – ümber.

Julius Mägiste panus seisneb kogumiku keelelises ja murdealaselt täpses käsitluses, kus paljud jutud on esitatud just sellisena, nagu need on kirja pandud kohalikus keelepruugis. See lisab tekstidele ehtsust ning loob võimaluse tutvuda erinevate eesti murrete väljendusviisidega. Ernst Särgava, kes oli tuntud nii pedagoogina kui kirjanikuna, annab lugudele oma kirjandusliku rütmi ja selge karakteriloomingu, muutes traditsioonilised motiivid kergesti loetavaks ja kirjanduslikult nauditavaks. Rebasejutud on seetõttu ühtaegu kultuurilooline dokument ja kirjanduslik töötlus, mis annab edasi eesti rahva suhet looduse ja loomadega, eriti rebase kui kahepalgelise, kuid köitva tegelaskujuga.

Julius Mägiste oli üks tuntumaid eesti keele murrete uurijaid, kelle teadustöö fookuses oli keeleline mitmekesisus ja rahvalike tekstide kogumine. Ernst Särgava tegutses eesti kirjanduses 20. sajandi alguskümnenditel ja on tuntud rahvaliku jutustamislaadi ja kodanliku ideoloogia kehastajana. „Rebasejutud“ ühendab nende kahe autori tugevused: Mägiste täpsus ja pärimuse autentsus põimuvad Särgava ilukirjandusliku sulega. Tulemuseks on raamat, mis kannab endas nii keele- kui kirjandusajalugu, pakkudes samal ajal ajatut lugemisrõõmu neile, keda kõnetab rahvajutu rikas ja vaimukas maailm.