Viimne raamat. Kirjutatud Pankracis Gestapo vanglas 1943. aasta kevadel
Viimne raamat. Kirjutatud Pankracis Gestapo vanglas 1943. aasta kevadel
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Teaduslik Kirjandus | 1947
- 147 lk | Pehmekaaneline | 123 x 170 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Julius Fučíki „Viimne raamat“ on liigutav ja erakordne dokumentaalne tunnistus ühest elu ja surma piirialal viibinud inimesest. Tšehhi ajakirjanik ja kommunistlik vastupanuvõitleja Julius Fučík kirjutas selle teose 1943. aasta kevadel Prahas Pankráci vanglas, olles arreteeritud natside poolt ja ootamas hukkamist. Tekst sündis salaja, paberitükikestele üles tähendatuna ning vanglaametnike abil välja smugeldatuna. Raamat on päevikuvormis mälestus, mõtisklus ja isiklik tunnistus, mis käsitleb mitte ainult kirjutaja kogemust ja kannatusi, vaid ka üldinimlikku moraali, vaprust ja lootuse hoidmist kõige lootusetumas olukorras.
Fučík ei keskendu üksnes piinamisele ja hirmule, vaid toob esile inimestevahelise solidaarsuse, eetilised dilemmad ja vajaduse jääda endaks ka kõige rängema surve all. Ta mõtiskleb elu, kirjanduse ja tõe üle, olles pidevalt teadlik oma võimalikust lõpust. Tekst on emotsionaalselt kandev, kuid samas ka kainelt analüütiline, püüdes mõista nii oma saatusekaaslasi kui ka vaenlasi. Raamat pole pelgalt poliitiline tunnistus, vaid ka sügavalt isiklik ja kirjanduslikult küps teos, milles põimuvad päevik, essee ja jutustus. Vaatamata repressioonidele säilib autori soov usaldada lugejat, rääkida ausalt ja lõpuni – justkui ette aimates, et see tekst jääb temast maha kui viimane sõna.
Julius Fučík (1903–1943) oli Tšehhoslovakkia ajakirjanik, kirjanik ja kommunistliku partei liige, kes tegutses Saksa okupatsiooni ajal vastupanuliikumises. Ta arreteeriti 1942. aastal, viidi Pankráci vanglasse ja hukati aasta hiljem Berliinis. „Viimne raamat“ (tšehhi keeles *Reportáž, psaná na oprátce*) avaldati esmakordselt 1945. aastal ning on sellest ajast saati tõlgitud paljudesse keeltesse, sh eesti keelde 1947. aastal. Teosel oli suur mõju sõjajärgsel Euroopal, eriti sotsialistlikes riikides, kuid selle väärtus ulatub ideoloogilistest raamidest kaugemale – tegemist on universaalse teosega inimese väärikusest ja vaimujõust totalitaarse vägivalla keskel.
