Viimne raamat. Kirjutatud Pankracis Gestapo vanglas 1943. aasta kevadel

Vangla elab kaht elu. Uks möödub lukustatud kongides, hoolikalt isoleerituna välismaailmast, ja ometi sellega kõige tihedamalt seotuna, kuivõrd see puutub poliitilistesse vangidesse. Teine kulgeb väljaspool konge pikkades koridorides, kitsas poolhämaruses; see on endasse sulgunud maailm , mundrisse suletud, isoleeritum kui see, mis on kongidesse lukustatud, - hulga marionettide ja väheste inimolendite maailm. Sellest ma tahangi jutustada.
Sel teisel maailmal on oma füsioloogia. Ja oma ajalugu. Kui neid ei oleks, poleks ma seda maailma saanud lähemalt tundma õppida. Oleksin tundnud ainult meie poole pööratud dekoratsiooni, ainult selle pealtnäha terviklikku ja vastupidavat pealispinda, mis raudse raskusega rõhus kongielanikke. Nii oli see aasta, isegi pool aastat tagasi. Praegu on see pealispind täis mõrasid, mõrade vahelt aga vahivad armetud, lahked, murelikud, naeruväärsed näod, kõige mitmekesisemad, kuid alati inimese sisemist olemust väljendavad näod. Surverežiim on vajutanud oma pitseri ka selle sünge maailma elanikele ja selle taustal eraldub heledate laikudena kõik, mis seal on inimlikku.
Julius Fučík, tšehhi vastupanuliikuja, mõisteti1943. a. natsliku kohtu poolt Berliinis surma. Vanglas oli ta aga saanud maha raamatuga - tänu tšehhist vangivalvurile, kes tõi paberit ja pliiatsi ning hiljem viis salaja täiskirjutatud lehed ära. Hukatu abikaasal õnnestus valvuriga kohtuda ja üles otsida vanglas kirjutatud raamatukatked.