Reportaaž silmusega kaelas
Reportaaž silmusega kaelas
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1952
- 120 lk | Kõvakaaneline | 120 x 172 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Julius Fučíki „Reportaaž silmusega kaelas“ on erakordne tunnistus ja samas poliitiline dokument, mille autor kirjutas salaja Gestapo vanglas Praha Pankrácis, olles arreteeritud natsionaalsotsialistliku režiimi vastase tegevuse eest. Käsikiri, mis salvestati paberiribadele ja toimetati vanglast välja valvurite kaasabil, kujutab endast Fučíki isiklikku ja ideoloogilist päevikut, kus põimuvad poliitiline veendumus, inimese sisemine väärikus ja surmaga silmitsi seismise kogemus. Teos on kirjutatud vahetus, lakoonilises keeles, mille taga peitub sügav sisemine pingestatus ja siiras vajadus jätta endast jälg – mitte üksnes kaastundeks, vaid mäletamiseks ja edasiandmiseks.
„Reportaaž silmusega kaelas“ koosneb lühikestest osadest, milles autor meenutab varasemaid elusündmusi, kirjeldab vangla argipäeva, ülekuulamisi ning arutleb elu ja surma, truuduse ja reetmise, hirmu ja julguse üle. Fučík säilitab läbi kogu teksti moraalse selgroo, kõnetades lugejat kui tunnistajat. Tema sõnade toon pole appihüüd ega kaebus, vaid pigem rahulik, sageli poeetiline, mõtisklus. Teose mõju seisneb just selle vaoshoitud intensiivsuses – isegi piinamise ja alanduse keskel suudab autor säilitada väärikuse ning vaimse selguse. See ei ole pelgalt poliitiline testament, vaid ka kirjanduslikult mõjus elulugu surma palge ees.
Julius Fučík (1903–1943) oli tšehhi ajakirjanik, kirjanik ja kommunistlik vastupanuliikumise liige. Tema elu ja looming on tihedalt seotud 20. sajandi esimese poole murranguliste sündmustega Kesk-Euroopas. „Reportaaž silmusega kaelas“ avaldati esmakordselt pärast tema hukkamist ja kujunes Nõukogude blokis sümboolseks märgiks kangelaslikkusest ja ideelise veendumuse väest. Samas on teose väärtus ka väljaspool ideoloogilisi piire – see on sügavalt isiklik ja eetiline tunnistus ajastust, mis nõudis inimestelt rohkem, kui keegi endalt eales loodaks. Eesti keeles ilmus raamat 1952. aastal ning oli pikka aega üks Nõukogudeaegse kirjastuspoliitika võtmetekste, ent selle kirjanduslik jõud säilib ka konteksti muutudes.
