Kõrbe ja mere vahel

Julien Gracq’i romaan „Kõrbe ja mere vahel“ (prantsuse keeles „Le Rivage des Syrtes“) on poeetiline ja allegooriline teos, mis asetub väljaspool konkreetset aega või paika, kuid kõlab kui ettekuulutus maailmakorra lagunemisest. Romaani tegevus toimub väljamõeldud Orsenna hertsogiriigis, mille rannikut valvab noor aadlimees Aldo, määratud teenima ühes mahajäetud ja unustusse vajunud merekindluses. Ametikoht on formaalne, aga Orsenna piirialad on kaotuse ja globaalse ohu eelpostiks. Pikka aega kestnud sõjaline vaikus vastasrannikul asuva salapärase Vahemaa riigiga varjab õrna, aga süvenevat katastroofi aimdust.

Romaani aeglaselt kulgev narratiiv on tihedalt seotud peategelase sisevaatluse ja passiivse ootuse atmosfääriga. Tegevus on tihti pigem vaimne kui füüsiline: hirm, kõhklused ja salajased igatsused määravad loo kulgu rohkem kui sündmused ise. Gracq kasutab erakordselt kujundirohket ja rütmilist keelt, mille kaudu kujuneb romaanist sisemise pinge ja eksistentsiaalse ängi poeetiline peegeldus. Teos on mõtisklus maailma lõppemise võimalikkusest, sellest, kuidas pikalt edasi lükatud otsustamatus võib viia vältimatu hukuni. Tegu pole niivõrd poliitilise kui filosoofilise romaaniga, kus tühjus, ajatus ja vormiline ilu sulanduvad sisuliseks tervikuks.

Julien Gracq (1910–2007) oli prantsuse kirjanik ja esseist, kodanikunimega Louis Poirier, kes eristus XX sajandi kirjandusmaastikul oma erakliku ja kompromissitu stiiliga. Ta keeldus prestiižikast Goncourt’i auhinnast ja hoidis oma loomingut eemal kirjanduslikust peavoolust. Gracq’i teosed on sageli unenäolised, filosoofiliselt laetud ning sügavalt mõjutatud sürrealismist ja saksa romantismist. „Kõrbe ja mere vahel“ on tema tuntuim romaan, mille mõtlik rütm ja apokalüptiline tonaalsus on mõjutanud mitmeid hilisemaid autoreid. Eesti keeles ilmus see romaan 2000. aastal, tuues siinsele lugejale ühe eripärasema ja poeetilisema hääle prantsuse XX sajandi proosast.