Kui sõnadest jääb puudu

Romaan Kui sõnadest jääb puudu toob kokku kaks erineva koolikogemusega noort: populaarse ja leinas oleva Kit Lowelli ning tähelepandamatu, kuid faktitäpse David Druckeri. Juhuslik istumine sööklalauas käivitab vestlused, milles Kiti otseosa ja Davidi reeglipärane mõtlemine loovad selge töökorra: nimetatakse fakt, esitatakse küsimus, kontrollitakse hüpoteesi. Nõnda jõuab lugu isa surma asjaolude juurde, mida Kit palub Davidil analüüsida. Teos näitab uurimisliini lihtsate vahenditega: märkmikud, ajajoon, teelõigud, juhuslikud lausungid; need annavad andmestiku, mis kas tõendab või lükkab ümber varasema oletuse. Tasapisi saab sõprusest projekt, mis paneb proovile nii klassikaaslaste vaikimiskokkulepped kui ka Kiti ja Davidi enda piirid. Romaani telg on keele ja kuulamise vahekord: mida teeb üks konkreetne lause leinaga, kuidas tõlgib sotsiaalset olukorda inimene, kelle tugevus on mustrites ja järjekorras, ning millal on parem jätta seletus ära ja lihtsalt kohal olla.

Raamat liigub stseenhaaval: koolipäevad, sõidud, telefonikõned, kohtumised õpetajate ja peredega. Iga stseeni lõpus on väike kontrollpunkt, kus tegelased nimetavad, mida nad nüüd teavad. Selline ehitus teeb teksti sobivaks aruteluks klassis või lugemisklubis: saab kõrvutada Kiti ja Davidi jutustamisviisi, uurida usaldusväärse jutustaja tunnuseid, kaardistada leina ja sõpruse ristumiskohti ning vaadata, kui kaugele ulatub eraelu piir avalikus ruumis. Ruum on äratuntav: kool, tänavad, kodud, kus otsused sünnivad lühikeste lausete ja vaikuste vahel. Lugeja näeb, kuidas uurimistöö ja igapäevane tähelepanuvahetus kasvatavad usaldust, ning kuidas mustri nägemine võib osutuda sama kaalukaks kui emotsionaalne reaktsioon. Lõpplahendus ei tõsta esile efekti, vaid kinnitab, et tõde koosneb kontrollitavatest sammudest ja selgelt kokkulepitud hoolimisest.

Julie Buxbaum on Ameerika prosaist, kelle noorteromaanid käsitlevad leina, kuuluvuse ja suhete selget sõnastamist. Enne noortele kirjutamist avaldas ta romaane täiskasvanutele ning töötas juristina; see taust paistab välja tema lugude menetluslikus korras ja faktitäpsuse taotluses. Eesti keelde on varem jõudnud Ütle mulle kolme asja; kõnealune raamat jätkab sama joont, ühendades lühilauselise dialoogi ja läbipaistva narratiivivormi. Buxbaumi meetod on sirgjooneline: ta nimetab probleemi, seab sellele mõõdu, testib mustrit ja sõnastab järelduse ilma liigse ilustuseta. Selline tööviis jätab lugejale ruumi teha oma järeldus ning näha, kuidas täpne keel ja kuulatav tähelepanu muudavad olukorra talutavaks.