Major Vihur. Seitseteist kevadist hetke

Julian Semjonovi romaan „Major Vihur. Seitseteist kevadist hetke“ kuulub külma sõja aegsete luurekirjanduse klassikasse ning on tuntud eeskätt oma vaoshoitud pingestatud atmosfääri ja realistliku spioonitöö kujutuse poolest. Teose tegevus leiab aset Teise maailmasõja lõpukuudel, mil Nõukogude luuraja Maksim Issajev, kes tegutseb natsionaalsotsialistliku Saksamaa siseringis nime all Max Otto von Stierlitz, püüab takistada salajasi kontakte natside ja lääneriikide esindajate vahel. Pealtnäha vähetoimuv, kuid sisemiselt pingeline narratiiv kulgeb päev-päevalt lahti, iga samm viib lugejat lähemale sõja lõpuhetkedele ja võimalikule ajalookäigu muutumisele.

Romaan on üles ehitatud peenelt jälgitava struktuurina, kus iga stseen kannab tähendust ja kus tegevus areneb mitte niivõrd välise tegevuse, vaid tegelaste mõttekäikude ja otsustusprotsesside kaudu. Stierlitzi töö Saksamaa kõrgemate juhtide keskel nõuab äärmuslikku ettevaatust ja loogilist mõtlemist. Tema ülesanne on vältida paljastamist ning juhtida sündmusi selliselt, et natside salaplaanid ei realiseeruks. Teose eripäraks on selle aeglane tempo, mis laseb lugejal süveneda luuretegevuse üksikasjadesse ja peategelase sisemaailma, andes samas pildi natsirežiimi sisemisest dünaamikast ja allakäigust.

Julian Semjonov (1931–1993) oli vene kirjanik ja stsenarist, kelle looming keskendub sageli poliitilise intriigi ja ajalooliste sündmuste kujutamisele luuretegevuse vaatepunktist. Ta oli üks esimesi Nõukogude autoreid, kes tõi spioonikirjandusse psühholoogilise sügavuse ja ajaloolise täpsuse, loobudes üleliigsest heroiseerimisest. „Seitseteist kevadist hetke“ on tema tuntuim teos, mille põhjal valmis ka menukas teleseriaal. Eestis tuntakse romaani peategelast kui major Vihurit, mis tuleneb eestindatud versioonist ning peegeldab teose levikut ja populaarsust kohaliku lugejaskonna seas.