Lunastus

Oli blatnoi-Iaulude aeg. Pikkamööda, samm-sammult tulid nad Kaug-Põhj ast ja Kaug-Idast aina lähemale, neist kaikusid sõlmjaamade puhvetid, amnestiaseadus ümises neid läbi hammaste. Mõni neist kuulas suurte linnade ümber maad nagu pealetungiva armee luuraja, elektrirongid tagusid nende taktis rööpajätkeid, ja lõpuks, rehabiliteeritud 58-nda õlul marssisid nad linnadesse. Neid laulis intelligents; selles oli justkui mingit kõditavat pikantsust. Kui mõnusa vestiuse "Comedie-Francaise'ist" katkestas laagri surmavarju melanhoolne ropendamine või kui keeleteaduskonna ärksad poisid vaidlesid jumalavallatu žanri all iteratsioonide ja assonantside üle. Külmast viinast õhetavad daamikesed laususid mõnuga:
"Kulla ülmus , ärra ülemus,
lase kodu mind käima ... "