Reis maakera südamesse

Jules Verne’i romaan „Reis maakera südamesse“ on üks tema varasemaid ja mõjukamaid ulmeseikluslugusid, mis viib lugeja 19. sajandi teaduse ja fantaasia piiril toimuvale ekspeditsioonile. Loo alguses leiab Saksa professor Otto Lidenbrock salapärase käsikirja, mille tõlkimine ja tõlgendamine juhatab ta pöörasele ideele – minna läbi Islandil asuva vulkaani kraatri otseteed Maa sisemusse. Teda saadab noor õepoeg Axel, kelle kõhklused ja hirmud saadavad lugejat kogu reisi vältel, pakkudes vastukaalu professori kartmatule otsusekindlusele.

Ekspeditsioon viib reisijad maa-alusesse maailma, kus neid ootavad ees väljakutsed, mis ületavad igapäevase mõistmise piirid: maa-alused mered, hiiglaslikud koopad, ebatavalised loodusnähtused ja eelajaloolised olendid. Verne põimib oma loosse kaasaegse teadusliku teadmise, mida rikastab spekulatiivne kujutlusvõime. Nii sünnib uskumatuna tunduv, kuid veenvalt kirjeldatud maailm, kus seiklus, teadmishimu ja inimlik julgus viivad avastusteni, mis pole ainult geoloogilised, vaid ka vaimsed ja emotsionaalsed.

Jules Verne (1828–1905) oli prantsuse kirjanik ja üks teadusliku fantastika rajajaid. Tema looming, sealhulgas teosed „Kaheksakümne päevaga ümber maailma“, „20 000 ljööd vee all“ ja „Kapten Granti lapsed“, on mõjutanud põlvkondi lugejaid. „Reis maakera südamesse“ kuulub tema „Erakordsete reiside“ sarja, kus teadmisteiha ja seikluslikkus põimuvad. Verne’i kangelased ei pelga tundmatut, vaid astuvad julgelt edasi, uskudes inimvaimu võimesse murda piire – olgu need geograafilised, teaduslikud või fantaasia omad.