Kapten Hatterase seiklused

Jules Verne’i romaan „Kapten Hatterase seiklused“ viib lugeja 19. sajandi keskel kujutatud põhjapolaaraladele, kus ambitsioonikas ja jäägitult oma eesmärgile pühendunud briti meresõitja kapten John Hatteras püüab esimesena jõuda põhjapoolusele. Teos jaguneb kaheks osaks: esimeses kirjeldatakse ekspeditsiooni teekonda läbi jääväljade ja ränkade ilmastikutingimuste, teises aga peategelase isiklikku ja vaimset võitlust ekstreemsetes tingimustes. Põhjalikult on kirjeldatud meeskonna sisepingeid, loodusjõudude mõju inimese tahtejõule ning ellujäämise piiril kõlkuvaid olukordi.

Verne kasutab teadusliku fantastika ja seiklusjutustuse elemente, kombineerides faktilist geograafiat ja ilmastikuolusid autori fantaasiaga, mille kaudu kujuneb põhjaekspeditsioonist lugu inimese sihikindlusest, üksildusest ja fanaatilisusest. Kapten Hatteras on Verne’i kangelastüüpide seas üks äärmuslikumaid – teda iseloomustab raudne distsipliin, pealtnäha vankumatu moraal ja samas enesehävituslik kinnisidee. Teose teine pool, kus tegelased jõuavad müstilisele Uus-Ameerika saarele, kaldub juba mütoloogilise ja allegoorilise käsitluse suunas, pakkudes mõtisklust inimese ja looduse piiride ning ülimuslikkuse üle.

Jules Verne (1828–1905) oli prantsuse kirjanik, keda peetakse ulmekirjanduse rajajaks. Tema loomingus on keskne koht teaduse, tehnika ja inimvõimete avardamisel, kuid alati jääb fookusesse ka inimese psüühiline ja eetiline mõõde. „Kapten Hatterase seiklused“ oli üks tema varasemaid suuri romaane ning kuulub tsüklisse „Erakordsed reisid“, milles Verne sidus teadmistejanu seiklusliku kujutlusvõimega. Eesti keeles ilmus teos 1960. aastal, pakkudes nõukogude lugejale lummavat pilku jäämägede ja sihikindluse maailma, kus tegelikkus ja ideaal põrkuvad jääkülmas vaikuses.