Noore Eesti südametunnistus

Juhani Salokandle teos „Noore Eesti südametunnistus“ pakub põhjaliku ja isikupärase vaate Anton Hansen Tammsaare elule ja loomingule. Salokannel, soome kirjandusteadlane ja viljakas tõlkija, käsitleb rahvuskirjanikku mitte üksnes kirjandusliku suurkujuna, vaid ka eetilise ja intellektuaalse teeotsijana 20. sajandi tormilistel kümnenditel. Teos on kirjutatud sügava austuse ja huvi, ent ka kriitilise lähenemisega, mis annab sellele erilise kaalu Tammsaare seniste käsitluste seas. Autor arutleb muu hulgas hüpoteetilise stsenaariumi üle, mis saanuks, kui Tammsaare oleks 1944. aastal lahkunud kodumaalt – mõttekäik, mis toob esile kirjutaja ja kodaniku vastutuse ajaloo keerdkäikudes.

Raamatu üks lähtekohti on Salokandle isiklik side Tammsaare loominguga – eriti tõlkijatöö kaudu, mille käigus sündis soomekeelne „Tõde ja õigus“ viieosaline tõlge. Käsitlus põhineb ulatuslikul uurimistööl ning sellele tuginev tekst ei keskendu üksnes Tammsaare kui kirjaniku arenguloole, vaid vaatleb teda ka tema aja ja olude kontekstis. Salokannel ei idealiseeri Tammsaaret, kuid näeb temas ometi midagi sügavalt esinduslikku ja kahtlusi trotsivat – seda mitte ainult eesti kirjanduse, vaid laiemalt eesti mõtteloo vaatepunktist. Lugejale avatakse Tammsaare kui sisimas kõhklev ja selguse poole püüdlev inimene, kelle loominguline kompass seadis suuna eetilisele ja eksistentsiaalsele sügavusele.

Juhani Salokannel (snd 1946) on Soome kirjandusteadlane, toimetaja ja kirjanik, keda seob Eestiga aastakümnete pikkune tõlkija- ja uurijatee. Ta on eesti kirjanduse tutvustamise üks olulisemaid vahendajaid Soomes ning tema tõlkes on ilmunud lisaks Tammsaare loomingule ka teiste klassikute ja nüüdiskirjanike teoseid. Tema monograafiline käsitlus „Noore Eesti südametunnistus“ ei ole pelgalt kirjandusteaduslik uurimus, vaid süvitsi minev kohtumine autoriga, kelle looming on Eesti enesemõistmise üks nurgakive. Teos avab Tammsaare tähenduse uues valguses ning pakub mõtlemisainet ka väljaspool kirjandusloolist huvi.