Liulood

Juhani Püttsepa „Liulood“ on lüüriline ja mitmetasandiline jutukogu, milles autor põimib argise igapäevaelu looduse rütmide, rahvapärimuse ja sisekaemustega. Pealkirjas sisalduv „liulood“ viitab liu- ehk vastlajuttudele, kuid tähistab ühtlasi liuglemist ajas, mälestustes ja meeleoludes. Raamat ei järgi ühtset narratiivi, vaid koosneb erinevatest paladest, mis kõik on kirjutatud aeglases, vaikses, ent tähendusrikkas tempos. Need on justkui katked inimeste ja maastike, tunnete ja aegade vahelisest suhtlusest, milles paistab läbi autori keskkonnatunnetus ja keeleline tundlikkus.

Jutud liiguvad vaikselt läbi Eesti külade, metsade, teede ja õuede. Tegelasteks on sageli inimesed, kes pole esmapilgul tähelepanu keskmes – vanainimesed, lapsed, taluinimesed, kelle igapäevaelu sisaldab vaikseid tähelepanekuid, aastaaegade tsüklit ja sügavamat seost ümbritsevaga. Raamatus kohtab loomalugusid, mütoloogilisi elemente ja looduse keelt, mis on kirjutatud empaatilise ja poeetilise tooniga. Samal ajal on „Liulood“ ka kultuurilise mälu kandja: siin elab edasi maarahva mõtteviis, ajaloo jäljed ja keeleline pärand, mis ei ole dokumentaalses mõttes täpne, vaid hingeline ja meeleline.

Juhani Püttsepp on eesti kirjanik, ajakirjanik ja looduse populariseerija, kelle loomingus on alati olnud keskne looduslähedus ja inimese vaimne side paigaga. Tema kirjutamislaad ühendab proosa ja poeetilise väljenduse, ning sageli põimib ta lugudesse folkloori, isiklikku kogemust ja keskkonnateadlikkust. „Liulood“ on selle väljendusviisi ehe näide – raamat, mis ei püüa lugejat üllatada või õpetada, vaid kutsub aeglustuma ja kuulama, mida maailmal on vaikselt öelda. Teos sobib lugejale, kes otsib kirjandusest rahulikku, tähelepanelikku ja elu sisemisele rütmile häälestatud häält.