Kullamäe lood

Juhan Voolaidi „Kullamäe lood“ on muhedalt jutustatud proosakogumik, mille tegevuspaigaks on fiktiivne, kuid äratuntavalt eestilik küla – Kullamäe. Need lood seavad fookusesse kohaliku elu argised ja vähemargised juhtumised, tuues esile maal elavate inimeste eripära, kõnepruugi ja mõttemaailma. Tegu ei ole järjepideva romaaniga, vaid omavahel lõdvalt seotud jutustustega, kus korduvad tegelased, olukorrad ja motiivid loovad tervikliku kujutluse Kullamäe kogukonnast. Iga lugu on kui üks pilguheit külamaailma, kus väikestest asjadest sünnivad suured mõtted ja kus absurdi- ning irooniataju on osa igapäevasest suhtlusest.

Voolaid kasutab lihtsat ja kohati rahvalikku keelt, mis sobib suurepäraselt tema kirjeldatavate tegelaste mõttemaailmaga. Tegelaskujude seas leidub nii omapäraseid vanamehi, tegusaid naisi kui ka nooremaid otsijaid, kelle jaoks Kullamäe pole ainult elukoht, vaid identiteedi osa. Lood kulgevad läbi erinevate olukordade – peielaudade, külapeo, tööpäeva või lihtsalt jutuajamise –, ent igas episoodis peitub midagi suuremat kui pelgalt anekdootlikkus. Selles on nii kaasaegse maainimese eneseirooniat kui ka katset elada väärikalt keskkonnas, mis on samal ajal nii kodune kui ka piirav.

Juhan Voolaid on Tartu kirjanik ja ühiskonnaelu tundlik jälgija, kelle loomingus kohtuvad kohaliku elu detailitaju ja sotsiaalne tähelepanelikkus. „Kullamäe lood“ ei püüa olla manifest ega nostalgiline tagasivaade, vaid pigem tasakaalus ja heatahtlik sissevaade maailma, mis elab suuremast saginast eemal, kuid millel on oma sisemine rütm ja tähendus. Voolaidi huumor on soe, mitte torkiv, ning tema lugudes peegelduvad inimlikkus ja elu kaduvuse mõistmine moel, mis paneb lugeja naeratama – ja samas hetkeks peatuma.