Umbsed päevad. Luuletusi 1942-1944

Juhan Sütiste kogu „Umbsed päevad. Luuletusi 1942–1944“ koondab valiku luuletusi, mis on kirjutatud teise maailmasõja aastatel ning peegeldavad sügavalt isiklikku ja ajaloolist pinget. Tekstid on kirjutatud autori mobiliseerimise ja rindekogemuse vahetus läheduses, mistõttu on neis tunda nii sisemist ummikut kui välise olukorra suruvat meeleolu. Luuletused kõnelevad elust piiratud tingimustes, inimese vastupanuvõimest, rahutust igatsusest ning samal ajal ka lootusest, mis hoiab mõtet elavana. Sütiste kujundid on valdavalt karged ja otsekohesed, vormilt klassikalised, ent sisult täis sisemist keemistemperatuuri.

Kogu ei keskendu otseselt lahingutele ega sõjapropagandale, vaid pigem sellele, mida inimene tunneb, kui igapäevane rütm kaob ja asendub teadmatusest, ärevusest ja alistumisest tiine seisundiga. „Umbsed päevad“ viitab nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses õhupuudusele – ruumilisele, hingelisele ja ideelisele. Luuletustes kõlavad kodumaa motiivid, mälujäljed rahulikest aegadest ning lühikesed pilgud tulevikku, milles ei puudu ka traagiline kahtlus. Keel on tihe ja kompaktne, igas stroofis on tunda püüdu säilitada vaimne autonoomia olukorras, kus seda pidevalt ähvardatakse.

Juhan Sütiste (1899–1945) oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja teatrikriitik, kelle loomingulist teed mõjutasid nii esimese vabariigi vaimsus kui ka teise maailmasõja vapustused. Tema varasem looming on rahvusromantilisem ja idealistlikum, kuid sõjaaegsed tekstid – sealhulgas ka „Umbsed päevad“ – on tõsisemad, süngemad ja kohati lausa apokalüptilised. See kogumik jääb tema elu viimaseks, ilmununa vahetult pärast autori surma. See on ühtaegu luuleline päevik ja ajalooline dokument, mis peegeldab ühe isikliku hääle kaudu tervet ajastu hingeseisundit.