Sokuperutaja. Huumori- ja satiirivalimik

Juhan Sookase „Sokuperutaja“ on huumori- ja satiirivalimik, mis toob esile nõukogudeaegse eluolu koomilised ja mõnikord ka teravalt kriitilised jooned. Teoses on koondatud lühivormid – naljalood, miniatuurid ja satiirilised sketšid –, mis käsitlevad inimese ja süsteemi, väikekodanluse ja ametkondlikkuse, argisituatsioonide ja absurdsete olukordade kokkupõrkeid. Sookas kasutab sageli situatsioonikomöödiat, keelelist väänamist ja ootamatuid lõpplahendusi, et luua teravmeelne ja vaimukas kommentaar oma aja ühiskondlikele nähtustele. Nende tekstide sihtmärkideks on sageli bürokraatia, liigne agarus, väiklane auahnus ja formaalsusesse uppuv argireaalsus.

Valimiku tonaalsus vaheldub pehmest muhedusest sarkastilise täpsuseni. Osa lugudest põhineb äratuntavalt tegelikel tüüpidel, kelle kaudu karikeeritakse laiemalt levinud hoiakuid ja käitumismustreid. Sookase tegelased ei ole pahatahtlikud, kuid sageli koomilised oma teadmatuses, kohanemispüüetes või ülemäärases innukuses. See annab raamatule laia tähendusvälja: lugeja võib lugeda jutte kui lihtsaid naljalugusid, aga samas tunnetada nende all peituvat sotsiaalset või kultuurilist allteksti. Huumor ei ole pelgalt lõbustav, vaid kannab ka kriitilist rolli – naeru kaudu esitatakse küsimusi, mis avavad elutõdesid ja kutsuvad kaasa mõtlema.

Juhan Sookas oli eesti huumorikirjanduse viljeleja, kes tegutses ajakirjanduse ja kultuurielu taustal. Tema tekstides põimuvad kirjanduslik tundlikkus ja rahvapärane otsekohesus. Kuigi ta pidi kirjutama ajastu piirangute sees, suutis ta sageli peita teravama sisu keelelise mängulisuse ja koomilise võõrituse taha. Sookase looming on osa nõukogude perioodi eesti kirjanduse satiirilisest traditsioonist, mis aitas läbi huumoriprisma leevendada elu absurdsust ja tuua inimeste argimuredele äratundmist ja leevendust. „Sokuperutaja“ esindab seda suunda ladusas ja ligipääsetavas vormis.