Hea meremeeste Hoidja

Juhan Smuuli teos „Hea meremeeste Hoidja“ kuulub tema hilisloomingusse ning ühendab endas reportaažile omase vahetu tähelepanekutäpsuse ja ilukirjandusliku kujundi sügavuse. Raamatu peategelaseks on meri ise, selle ümber kujunevad lood meremeestest, laevadest ja nende teekondadest. Teose nimitegelane – hoidja – ei ole konkreetne isik, vaid sümbol: midagi või kedagi, kes seisab meremeeste saatuse, ohutuse ja inimlikkuse eest nii siis, kui ollakse lainete vahel, kui ka maismaal. Smuul jälgib oma tegelasi kaastundliku huumoriga ja oskab tabada hetki, mil argine kogemus saab ootamatu poeetilise mõõtme.

„Hea meremeeste Hoidja“ on ühtaegu laevanduse ja meresõidu eluolu peegeldus kui ka inimese sisemaailma kaemus. Kirjanik ei piirdu ametikirjelduse või tehniliste detailidega, vaid toob esile inimsuhted, igatsuse, üksinduse ja solidaarsuse, mis kujundavad meremehe vaimset maastikku. Erinevad episoodid – olgu need sadamalinna öö, töö masinaruumis või vaikne hetk tekil – on läbipõimunud sümbolite ja viidetega, mis ulatuvad mütoloogiasse ja rahvapärimusse. Smuuli keel on ühtaegu täpne ja kujundirohke, tabades nii merelise maailma tehnilisi nüansse kui ka selle lüürilist, peaaegu religioosset mõõdet.

Juhan Smuul (1922–1971) oli eesti kirjanduse üks tuntumaid mereteemade käsitlejaid, kelle looming ühendab dokumentaalse alusmaterjali ja kunstilise üldistuse. Tuntuks sai ta reportaažide ja jutustustega, mis käsitlesid kaugsõitude elu, kuid ka tema luule ja proosa sisaldavad meremehe mõttelaadi: ausust, karmust ja elulähedust. „Hea meremeeste Hoidja“ ilmus postuumselt ja näitab Smuuli küpseimat, sümbolistlikumat ja sisekaemuslikumat stiili. See ei ole pelgalt austusavaldus meremeestele, vaid ka mõtisklus inimese ja looduse, elu ja saatuse suhetest ajas, kus meri jääb ainsaks püsivaks horisondiks.