Hea meremeeste Hoidja

Juhan Smuuli teos „Hea meremeeste Hoidja“ ühendab reisikirja, publitsistika ja lüürilise vaateviisi, pakkudes lugejale omapärast segu ilukirjandusest ja dokumentaalsest kirjeldusest. Raamat valmis autori osalemisel nõukogude teaduslikul Antarktika-ekspeditsioonil ning keskendub eluolule polaarjaamas, ekstreemsetes oludes toimetulemisele ja inimestevahelistele suhetele kaugel kodumaast. Smuul vaatleb oma kaaslasi tähelepanelikult ja heatahtliku huumoriga, põimides argiseid juhtumusi ja vestlusi laiemate mõtisklustega sõprusest, lootusest ja üksindusest. Teose pealkiri viitab nii kujundlikult kui ka otsesõnaliselt vajadusele kaitse ja hoolitsuse järele keset jäist ja vaenulikku loodust.

Raamatus kohtuvad mitmetahuline looduskirjeldus ja vaimukas, sageli eneseirooniline jutustajapositsioon. Smuuli stiilile omaselt on tähelepanu detailidel, kergel groteskil ja elulisel karakteriloome oskusel. Lugeja ei leia siin mitte kangelaslikke saavutusi ega propagandistlikku ülevaadet, vaid pigem inimliku ja ausa portree inimestest, kes töötavad ja elavad koos keerulistes oludes. Tähenduslikke episoode läbivad ka vaiksed eksistentsiaalsed alatoonid – küsimused ajast, ruumist ja inimese kohast nende sees. Samuti toob Smuul esile meremehe elukutsele omased jooned: distsipliini, üksteisest sõltuvust ja ootamatute olukordadega toimetulekut.

Juhan Smuul (1922–1971) oli üks 20. sajandi keskpaiga tuntumaid eesti kirjanikke, kelle looming liikus proosa, luule ja dokumentalistikavahel. Tema varasem looming kandis tugevat ideoloogilist pitserit, kuid hilisemates teostes, sealhulgas „Heas meremeeste Hoidjas“, tuleb esile isiklikum ja kirjanduslikult nüansirikkam stiil. Smuulil oli haruldane anne ühendada reisimuljed kirjandusliku kujundlikkusega, ning ta jääb eesti kirjanduslukku ühe silmapaistvaima reisikirjanduse viljelejana. „Hea meremeeste Hoidja“ ilmus postuumselt ja kuulub tema küpse loomingu hulka, olles samal ajal ka mälestusretk kirjaniku viimastelt eluaastatelt.