Atlandi ookean. Näidend 4. vaatuses

Juhan Smuuli näidend „Atlandi ookean. Näidend 4. vaatuses“ on merelise ainestikuga teos, mille tegevus leiab aset kalalaeval kaugel ookeanil, kus inimesed peavad hakkama saama nii loodusjõudude kui iseendaga. Teose keskmes on kollektiiv – laevameeskond –, kelle igapäevatööst ja omavahelistest suhetest koorub välja laiem pilt inimese tööst, vastutusest ja sisemisest pingest. Näidend ei keskendu niivõrd sündmustele, kuivõrd karakteritele ja nende arengule, samuti meeleoludele, mis kujunevad pingelistes ja isoleeritud oludes. Ookean pole siin pelgalt taust, vaid võrdväärne tegelane – jõud, mis toob esile inimese tõelise palge.

Näidendi neli vaatust jälgivad meeskonna elu erinevate hetkede kaudu: tööprotsesside, puhkehetkede ja pingeliste olukordade kaudu rulluvad lahti konfliktid, huumor ja ka vaikne igatsus mandri järele. Smuul kasutab teravmeelset dialoogi ja elulisi detaile, et tuua välja tegelaste individuaalsus ning samal ajal rõhutada kollektiivi tähtsust. Vaatamata sellele, et teos järgib nõukogudeaegse sotsialistliku realismi raamistikku, ei kao sealt inimlikkus ega eluline ehedus. Näidendil on ka dokumentaalne mõõde – Smuul ise viibis kalalaeval Põhja-Atlandil, ning tema kogemused on andnud tekstile usaldusväärsuse ja kohalolu tunde.

Juhan Smuul (1922–1971) oli eesti kirjanik ja reisikirjanik, kelle loomingus kohtuvad huumor, realism ja poeetiline kujundlikkus. Tuntust kogus ta nii proosa, publitsistika kui näitekirjanduse vallas. „Atlandi ookean“ kuulub tema mereteemaliste teoste hulka, millele pani aluse ka varasem reisikiri „Jäine raamat“. See näidend on hea näide Smuuli oskusest kujutada tavalist inimest suurte jõudude ja valikute keskel, tuues lavale nii eheda töölise elu kui ka sügavama, sümboolse tasandi, milles meri peegeldab inimese sisemist avarust ja üksindust.