Metsa taga ei ole mets

Juhan Saare luulekogus „Metsa taga ei ole mets“ põimuvad looduskujutlused ja inimese sisemaailm, tuues lugejani poeetilised vaated, mis samas ei paku selgeid vastuseid, vaid esitavad küsimusi. Kogu tiitli kujund „metsa taga ei ole mets“ peegeldab autori huvi nähtava ja varjatu, ootuspärase ja üllatava vahekorra vastu. Luuletustes leidub nii looduspilte kui ka ühiskondlikke vihjeid, milles ilmneb kerge iroonia ja filosoofiline alatoon. Sõnade kaudu rajab autor ruumi, kus metsa, teekonna, vaikuse ja üksinduse motiivid kutsuvad vaatlema seda, mis jääb esmapilgul märkamatuks. Tegemist ei ole pelgalt looduse või argireaalsuse kirjeldamisega, vaid nende kaudu esitatud enesessevaatuse ja ajatunnetuse peegeldusega.

Saare poeetiline keel on lakooniline, vahel peaaegu proosalik, kuid selle kaudu sünnibki mõju, mis ei rõhu vormile, vaid meeleolule. Luuletused ei paku lihtsat lüürilist harmooniat, vaid kahtlusi, murdumisi ja hajumisi – sarnaselt sellele, kuidas mõtted metsa varju hajuvad. Mõned tekstid on sügavalt isiklikud, teised mõjuvad üldistusena inimese rollist maailmas, kus tähendused pole kunagi lõplikud. Lugejat ei juhita valmis tõdemusteni, vaid innustatakse tunnetama, mis peitub lausumata reavahede vahel. See loob kogu, mille poeetiline jõud seisneb vaikuses, pausides ja varjundites.

Juhan Saar on eesti luuletaja, kes alustas kirjanduslikku tegevust 1980ndate lõpul. Tema loomingut iseloomustab tihe seos looduse ja filosoofilise mõtisklusega, kuid ka lakooniline väljenduslaad ja sisemine rahutus. „Metsa taga ei ole mets“ kuulub tema varasemate luulekogu hulka ning peegeldab nii noore autori maailma-tunnetuse kujunemist kui ka eesti luuletooni otsinguid muutlikul ajajärgul.