Mäng

Juhan Saare romaan „Mäng” viib lugeja kaasaegsesse, ent samas ajatu tunnetusega keskkonda, kus tegelikkus ja illusioon põimuvad. Teose keskmes on nimetu peategelane, kes satub ootamatult olukorda, mida ta ise mõistab kui mängu – olukorda, kus igapäevaelu loogika on asendunud uute reeglitega. Mäng on talle algul huvitav, isegi põnev, ent järk-järgult selgub, et selles pole võitjaid, ning iga liigutus kannab ettenägematuid tagajärgi. Saar loob pidevalt nihkuva maailma, kus tegelane peab hakkama saama nii sisemise ebakindluse kui ka välise survega, mille päritolu jääb lugejale ähmaselt tajutavaks.

Romaan kasutab motiive, mis viitavad eksistentsialistlikule maailmakäsitlusele – tegelase identiteet, valikute piiratus, vabaduse petlikkus ja tõe ebamäärasus. Ühtviisi mängitakse ühiskondlike rollide ja normide kui ka inimliku psüühika haavatavusega. Saare kirjeldused on sageli minimalistlikud, suunates tähelepanu sisemistele protsessidele ja mõttemustritele. Olulisel kohal on korduvad tegevused ja sümbolid, mis justkui ei viita millelegi konkreetsele, ent loovad süvenedes häiriva äratundmishetke. Teos ei paku selgeid vastuseid, pigem kasvatab rahutust ja vajadust iseendas selgusele jõuda – nii tegelases kui ka lugejas.

Juhan Saar on eesti kirjanik, kes on oma loomingus sageli pöördunud absurdi ja metafüüsilise kahtluse teemade poole. Tema tekstid seavad küsimuse alla reaalsuse piire ja inimese rolli selles. „Mäng” kuulub Saare hilisemasse loomingusse, kus ta kombineerib sümbolistliku kujundi- ja mõttemaailma psühholoogilise realismiga. Kirjaniku keel on vaoshoitud, ent täpne, ja tema tekstides on alati peidus mitmetasandilisus, mis kutsub lugejat tõlgendama, kahtlema ja edasi mõtlema. „Mäng” on teos, mis ei paku lihtsat kulgemist ega kerget lahendust, vaid tekitab tunde, et midagi olulist on öeldud – ent alles siis, kui mäng on lõppenud.