Teed ja ristteed. Üks vanamoeline jutuahel

Juhan Peegli Teed ja ristteed. Üks vanamoeline jutuahel on mälestuslik jutukogumik, kus autor põimib isiklikke tähelepanekuid, kogemusi ja meenutusi erinevatest eluetappidest. Tekstid ei moodusta kronoloogilist autobiograafiat, vaid esitavad killukesi möödunud aegadest, inimesi ja juhtumisi, mis on autori mõtetes esile kerkinud. Peegel liigub teemade ja paikade vahel, kujutades nii maakooli, sõjaaega, ajakirjandustööd kui ka rahulikke külapäevi.

Jutustused on esitatud kõnekeelses ja vahetus laadis, kasutades sageli suulise jutustamise rütmi ning struktuuri. Autor ei püüa luua täpset ajalookirjutust, vaid keskendub kogemuse edasiandmisele, toetudes mälu ja kujutluse koostööle. Lood toovad esile nii igapäevase eluolme kui ka situatsioonid, kus inimene seisab valikute või muutuste ees. Pealkirjas viidatud "ristteed" viitavad sisemistele või välistele otsustushetkedele, mis seovad lood isiklike valikute ja laiemate ühiskondlike liikumistega. Raamat on üles ehitatud vaikses tempos, kus keskseks ei ole sündmuste dramaatilisus, vaid nende kordumatuse jäädvustamine.