Ma langesin esimesel sõjasuvel. Fragmentaarium

Juhan Peegli teos „Ma langesin esimesel sõjasuvel. Fragmentaarium“ on kirjanduslikult vormistatud mälestusteraamat, mis käsitleb 1941. aasta suvesõja sündmusi läbi noore eesti mehe silmade. Raamat ei paku sündmustikku klassikalise romaani vormis, vaid koosneb fragmentidest – killustatud, ent sisemiselt seotud tekstidest, mis kajastavad sõja alguse segadust, kaotust ja sisemist heitlust. Teos põimib dokumentaalset täpsust ja kirjanduslikku väljendusjõudu, mille kaudu luuakse sugestiivne ja aus pilt ajast, mil isiklikud valikud ja identiteet olid tugeva surve all. Peegel ei keskendu üksnes sõjalisele tegevusele, vaid eelkõige psühholoogilistele seisunditele ning sellele, kuidas sõda inimene seesmiselt ümber kujundab.

„Ma langesin esimesel sõjasuvel“ ei ole kangelaseepos, vaid pigem karge ja selgepiiriline vaade inimese murdumisele, kahtlustele ja enesepettusele. Peegel keskendub noore mehe sisekõnele, tema ekslemisele tegelikkuse ja enesekuvandi vahel, kaotuse ja süütunde kihtidele. Fragmentaarsus kui vorm toetab hästi teose sisu: sõda ei ilmu lineaarse narratiivina, vaid mälufragmentide, katkendlike dialoogide ja vaimse pinevuse kaudu. Erilist tähelepanu pööratakse keelele – lause on tihe, rütmistatud ja täpne, sageli napp, ent tugevalt laetud. Autor ei püüa lugejat šokeerida, vaid viib ta vaiksel ja järjekindlal moel sõjapsühholoogia tuuma.

Juhan Peegel (1919–2007) oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik ja kirjanik, kes osales noorukina Teises maailmasõjas Nõukogude poolel. Hiljem tegutses ta aastakümneid Tartu Ülikooli õppejõuna ning oli eesti keele ja ajakirjanduse uurimise keskne kuju. Peegel on kirjutanud vähe ilukirjandust, ent „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ on tema kaalukaim proosateos – sügavalt isiklik ja samal ajal üldinimlik käsitlus inimesest, kes satub ajaloo pöörisesse ja jääb selle ees väetiks, ent mitte tundetuks. Teos on hinnatud eesti sõjakirjanduse üheks olulisemaks ja vahetumaks teoseks.