Eesti ajakirjanduse algus (1766-1857)

Juhan Peegli uurimus „Eesti ajakirjanduse algus (1766–1857)“ käsitleb süstemaatiliselt esimesi eestikeelseid perioodilisi väljaandeid ja nende rolli rahvuskultuuri kujunemises. Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt, liikudes 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi esimeste kümnendite ajakirjanduslike katsetuste juurest edasi kindlamate väljaannete poole. Esmalt vaadeldakse A. W. Hupeli koostatud „Lühhikest õpetust“ (1766), mida peetakse esimeseks eestikeelseks ajalehekatseliseks trükiseks. Seejärel tutvustatakse „Tarto maa rahva Näddali-Lehte“ ja selle edasiarendust „Marahva Näddala-Lehte“, mis olid esimesed laiemale talurahvale suunatud lehed. Käsitletakse ka „Leivakorvikest ehk õppetussisusid ja juttustamisi marahva kassuks üllespantud“, mis pakkus lugejale harivat ja meelelahutuslikku sisu.

Teoses on eraldi peatükid pühendatud ka vähem tuntud või lühiajalistele väljaannetele, näiteks „Ma-ilm ja mõnda mis seal sees leida on“ ja „Tallinna koddaniko ramat omma söbbradele male“. Autor näitab, kuidas need ajakirjanduslikud algatused seostusid rahvavalgustusliikumisega ning olid tihedalt seotud oma aja ühiskondlike ja kultuuriliste oludega. Peegel rõhutab, et kuigi need väljaanded olid sageli vaimulike ja haritlaste algatatud, kujundasid need olulisel määral talurahva lugemisharjumusi ja mõjutasid eesti kirjakultuuri arengut. Uurimus annab ülevaate nii väljaannete sisust, keelelisest eripärast kui ka toimetajate ja kirjastajate tegevusest.

Juhan Peegel (1919–2007) oli eesti ajakirjandus- ja keeleteadlane, kirjanik ning õppejõud, kellel on hindamatu roll eesti ajakirjandusloo uurijana. Tema teadustöö keskendus eelkõige varase ajakirjanduse, eesti kirjakeele ja stiili kujunemise küsimustele. „Eesti ajakirjanduse algus“ on üks tema olulisemaid uurimusi, mis rajas aluse eesti ajakirjanduse teaduslikule käsitlemisele. Peegel oli ka kauaaegne Tartu Ülikooli õppejõud, kes koolitas välja mitme põlvkonna ajakirjanikke ja keeleteadlasi. Käesolev raamat on seega nii teaduslik käsitlus kui ka tunnistus tema pühendumusest eesti kultuuripärandi uurimisele ja jäädvustamisele.