Vanaema mõis 2. osa

Juhan Paju romaan „Vanaema mõis” teises osas jätkub lugu, mis põimib autori lapsepõlvemälestusi ja väljamõeldud sündmusi. Teos viib lugeja tagasi Järvakandi ja selle ümbruse miljöösse, kus mõis kui sümbol seob endas nii perekondlikke lugusid kui ka laiemaid ajaloolisi kihte. Sündmused arenevad argielu pisiasjade ja nooruse elamuste kaudu, kuid taustal on tunda ka ühiskondlikke pingeid ja murranguid. Nii saab lugeja osa isiklikust ja samas ajastule omasest maailmast, kus lapsepõlvemälestused segunevad väljamõeldud seikadega, luues terviku, milles on nii hubasust kui ka pinget.

Paju kirjutamislaad ühendab seikluslikkust ja realistlikku olustikupildistust. „Vanaema mõisa” loos ilmnevad tema püüdlused leida eesti kirjanduses oma rada ajaviitekirjanduse ja seiklusromaani vallas. Tegelased tegutsevad keskkonnas, kus põimuvad lapsepõlve turvalisus, nooruse uudishimu ja elu paratamatused. Romaani emotsionaalne kandepind tuleneb autori isiklikust seotusest teemaga – mõis kui paik on seotud tema enda noorusmaaga, muutes loo ühtaegu intiimseks ja universaalseks. Nii tõuseb teos esile kui katse talletada mälestusi ja muuta need lugemisnaudinguks.

Juhan Paju (1939–2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming keskendus peamiselt ajaviite- ja kriminaalromaanidele. Ta alustas kirjutamist pärast tervise halvenemist 1980. aastate keskel, kui pühendus täielikult kirjandusele. Paju kirjutas tosin romaani, millest enamik ilmus tema eluajal, ning ta saavutas tuntuse just seikluslike ja pingeliste lugude kaudu. Teda paelusid nii inglise mahukad romaanid kui ka kriminaalkirjanduse dünaamika, millest ta ammutas inspiratsiooni oma teostesse. „Vanaema mõis” kuulub tema hilisemasse loomingusse ning peegeldab autori soovi ühendada isiklikke mälestusi ilukirjandusliku jutustusega.